Vanasti elanud üks rikas kaupmees, kelle käsi väga hästi käinud. Kaupmees ise saanud ka seda selgesti aru, et Jumal teda õnnistanud. Võtnud nõuuks ka Jumalale oma tänu üles tunnistada. Kinkinud sellepärast iga aasta hulga raha piibli heaks ja lasknud oma kuluga piiblit rahva sekka välja laotada. Kui ka kaupmees iga aasta selle heaks palju raha ära kulutanud, ei jäenud ta ometi vaesemaks, vaid ta rikkus kasvanud päev päevalt.
Kui kaupmees seda viisi palju aastaid piibli heaks ohverdanud ja ta varandus ikka suuremaks kasvanud, arvanud ta viimaks: Mis ma ilmaaegu oma raha teiste inimeste heaks ohverdan! Elagu igaüks oma jõudu mööda nagu mina ja ostku piiblit!
Kui kaupmees järgmisel ööl magama heitnud, näinud ta unes: hall mees seisatanud ta sängil ja hakanud teda manitsema: "Miks sa oma mõtteid muudad! Eks ma sind küll ole õnnistanud! Kus sa kõiki kuhjani saad, unustad sa abiandmise koguni ära!"
Ülesse härgates värisenud kaupmees hirmu pärast nagu haava leht. Hakanud kohe kolme võrra rohkem piibli heaks andisid jagama. Mida rohkem ta aga annud, seda rikkamaks ta saanud.
Viimaks surnud kaupmees ära. Poeg pärinud kõik varanduse enesele. Poeg ütelnud: "Mispärast hakan ma isa viisi oma varandust piibli heaks kulutama! Parem on tükk tüki peale panna kui sealt võtta. Ma ei jaga kellegile enam isa pärandusest!"
Poeg teinud nii ega annud enam piibli heaks midagi. Aega läinud mööda ja poeg hakanud oma varandusega alla poole jääma. Küll kaubelnud poeg hoolega, aga rikkus vähenenud ühte lugu.
Ühel päeval tulnud vanamees poisikesega poodi ja pakkunud poega poepoisiks. Noor kaupmees ajanud küll vasta ja ütelnud, et tall eneselgi midagi teha ei ole. Peale isa surma minna kauplemine koguni viletsasti. Uus sell lubanud aga kauplemist jälle endisele järjele aidata.
Kaupmees võtnud poisi enesele selliks ja usaldanud oma poe ta hooleks. Aasta läinud mööda. Pood kippunud päris pankrotti jääma. Kaupmees saanud selli peale pahaseks ja ütelnud: "Sa lubasid mu kauplemist endise järje peale aidata, aga nüüd oled sa mind üsna vaeseks teinud!"
"Ei ole viga!" vastanud noor sell. "Sinul on isast veel laev merel. Sellega võime kaupa tuua ja nimelt sealt maalt, kus kauba eest raha ei võeta!"
Kaupmees jäänud seda uskuma. Nõudnud sellilt, et sell lubamist täidaks. Sell olnud valmis kaupmehega seltsis võerale maale minema.
Kaupmees ja sell läinud laeva peale. Hakanud sinna maale sõitma, kus kaupa ilma rahata antakse. Kaupmees pääetnud laeva purjud lahti.
"Purje ei tohi lahti päästa!" ütelnud sell. "Laened ise piavad laeva sinna viima, kus õnnemaa on ja kust kaupa ilma hinnata antakse. Kui me ise laeva juhatame, ei pääse me iialgi sinna maale."
Kaupmees teinud nõnda, nagu sell õpetanud. Lasknud laeneid laeva edasi viia, ilma et ise oleksivad teadnud, kuhu laev viimaks jõuab.
Mitme mpäeva pärast jõudnud laev ühte linna, kus mustad leina lipud lehvinud. Kuninga tütar olla ära surnud ja kõik linnarahvas leinanud teda taga.
Sell käskinud kaupmehe maale minna ja ilma hinnata kaupa pärida. Kaupmees läinud kuninga juurde ja palunud ilma hinnata kaupa. Kuningas lubanud seda kohe anda, kui kaupmees ta surnud tütart kolm ööd kirikus valvab.
Kaupmees löönud kartma. Läinud laeva peale tagasi, rääkinud lugu sellile.
Sell ütelnud: "Ära karda midagi! Mine aga kirikusse, kuhu sind saadetakse. Küll ma ka sinna tulen ja õpetan, mis tarvis teha. Kuningas on teise kuningaga sõda pidanud ja langemisel olnud. Ta on oma tütre sellele lubanud, kes teda ja ta riiki aitaks ära päästa. Selle peale on ta tütar ära surnud ja ta ise teise kuninga peale võidu saanud!"
Kaupmees läinud kuninga juurde ja lubanud valvada. Õhtu jõudnud kätte. Kuningas viinud kaupmehe kirikusse. Ütelnud ise: "Kui sa kolm ööd siin oled valvanud, siis saad sa minu käest nii palju kaupa kui su laev jõuab ära viia!"
Selle peale läinud kuningas oma teed. Kaupmees jäenud kirikusse. Ehk küll kuningas kiriku uksed lukku pannud, tulnud ometi selle kaupmehe juurde ja õpetanud: "Tänane öö istu altari sees ja altari laua peal. Enne aga kui siia istud, tee kriidiga kolm joont ümber laua. Mis sa iial näed, ära sellest kohku!"
Selle peale kadunud sell kaupmehe juurest ära.
Tükk aega läinud mööda. Surnukandjad toonud surnukirstu kirikusse ja pannud kesk kirikut maha. Kohe hakanud kandjad rääkima, et võerast haisu kirikus olla. Sellepeale võetud kirstu kaan pealt ära. Ilus naesterahvas tulnud kirstust välja ja hakanud kandjatega ühes tantsima ja kõiksugu tempa tegema. Nõnda läinud pool ööd mööda, kui ilus naesterahvas korraga kirstu heitnud, teised kaane peale pannud ja kirikust välja kannud.
Homiku tulnud kuningas vaatama. Olnud väga rõõmus, kui kaupmehe kirikust ilma viata leidnud.
Päevaks läinud kaupmees laeva peale tagasi. Sell õpetanud jälle: "Homme ääsel piad juba välja pool altari lauda valvama ja kolm joont kriidiga enese ümber tegema!"
Kuningas viinud kaupmehe teise õhtu jälle kirikusse ja käskinud endist viisi valvada kuni ise vaatama tuleb. Läinud selle peale kirikust välja ja keeranud ukse lukku. Tükk õhtut jõudnud mööda. Korraga tulnud surnukandjad jälle kirikusse, pannud kirstu maha ja ütelnud ise: "Võeras hais! Võeras hais!" Selle peale võetud jälle kirstu kaan lahti, ilus naesterahvas tulnud kirstust välja ja hakanud tantsima. Kaupmeest naerdud ja kästud teda ära põgeneda, aga kaupmees ei pannud seda tähelegi. Keskööse läinud naesterahvas jälle kirstu tagasi. Teised pannud kaane peale ja kannud kirikust välja.
Homiku tulnud kuningas vaatama. Olnud väga rõõmus, et kaupmehe tervelt eest leidnud.
Päevaks läinud kaupmees jälle laevale. Sell õpetanud kaupmeest jälle: "Tulevane öö on viimane, aga ka kõige raskem. Õhtu seisata endisest kohast kaugemale keskkiriku poole ja tee kriidiga jälle kolm joont enese ümber. Kui naesterahvas jälle kirstust välja tuleb, siis mine nii ruttu kui võimalik kirstu ja ära liiguta ennast sealt enne kuninga tulemist. Kudas sind ka hirmutatakse, ära karda midagi!"
Kuningas viinud kolmandamal õhtul kaupmehe jälle kirikusse ja ütelnud: "Tänane öö on viimane: Kui homiku siia tulles kõik hästi on, ei saa sa üksi laeva täit kaupa, vaid võid ka minu poole kuningriiki pärida ja mu tütre naeseks saada!"
Selle peale läinud kuningas kirikust välja ja käänanud kiriku ukse lukku.
Tükk aega läinud mööda. Surnukandjad tulnud surnukirstuga jälle kirikusse ja ütelnud: "Võeras hais! Võeras hais!" Teinud siis kirstu kaane lahti ja ilus naesterahvas tulnud kirstust välja. Tantsinud jällegi ja teinud kõiksugu tempa. Kohe pugenud kaupmees kirstu ja olnud seal nagu surnu.
Kesköö jõudnud kätte. Ilus naesterahvas tahtnud kirstu põgeneda, aga ei saa, kaupmees ees. Kandjad põgenenud kirikust välja, naesterahvas aga jäenud kirstu kõrva seisma. Käskinud heaga ja kurjaga kaupmeest eest ära minna, aga kaupmees ei vastanud sõnagi. Nõnda olnud kaupmees homikuni surnukirstus, naesterahvas aga seisnud kõrval.
Homiku tulnud kuningas kirikusse. Leidnud surnu tütre elusalt eest ja tema asemel puusärgist kaupmehe. Kaupmees tulnud nüüd kohe puusärgist välja.
Kuningal hea meel. Kuningas lasknud laeva täis panna ja annud kaupmehele oma tütre naeseks. Pakkunud ka poole kuningriiki kaupmehele, aga sell ei lubanud seda vastu võtta, vaid ütelnud: "Sull on nüüd eneselgi kõiki küllalt. Ei tule sulle iialgi puudust, kui nõnda teed nagu isa tegi. Anna piibli heaks, küll siis käsi hästi käib!"
Koju poole sõites ütelnud sell kaupmehele: "Sinu naesega ei ole asi veel hästi korras!" Võtnud selle peale kuninga tütre juuksid pidi kinni ja kastnud merde. Kohe tulnud kuninga tütre suust ussi sarnane tomp välja. Sell käskinud kaupmeest oma naesega õnnelikult edasi sõita ja kadunud ise laeva pealt.
Sest saadik käinud kaupmehe käsi väga hästi.