Ühes mõisas elanud muiste mees, kes kange olnud jönni ajama. Sui käinud ta karjas, aga sügise ja talve pidanud ta rehepapi ametit.
See mees olnud niisugune: hakanud ta korra kellegiga vaidlema, siis ta oma jönni pole jätnud. Et ta alati kõikidega vaidles, siis kutsuti teda jönnipurikaks. Ei saanud ta kellegist võitu, siis läks ta rehte ja heitis lõukale magama. Seal oli ta vahel mitu päeva söömata ja joomata ega teinud kellegiga tegemist.
Korra jõulu laupäev vaielnud see mees jälle ühe mehega. Aga et see mees temale oma jõnni pole tahtnud jätta, pahandanud see rehepappi väga. Rehepapp läinud jälle rehte paastupäivi pidama.
Teised meelitasivad rehepappi küll, et ta rehest tuppa teiste sekka tuleks. Aga paku siis pagari lapsele saia, kui sell kõht täis. Nii ka lugu rehepapiga. Tee, mis tahes, ta tuppa ei tule.
Korraga kuuleb rehepapp rehe all lammaste määgimist. Siis kõik jälle vait, ei kusagilgi kõhku, kahku kuulda. Na arvata poole öö ajal napsanud üks korraga rehepapi pea alt lõukalt kuue ära. Rehepapp napsanud selle käest jälle kuue ära ja pannud pea alla tagasi.
Rehepapp ei pane veel midagi tähele. Korraga tunneb aga nagu koera nuusimist näo juures ja selle peale jalgade kraapimist.
Et mehe teada rehes hingelist ei olnud, tulivad talle tondid meelde. Ilma et kauem oleks järele mõelnud, kahmas kimpsud, kampsud sülle, ja rehest välja, nii et kannad välkusivad.
Teised panivad väga imeks, kui nägivad, et rehepapp nii hilja tua juurde tuli. Vanamees ei lausunud teistele sest sõnagi, mis ta rehe juures näinud.
Kui rehepapp teisel päeval vaatama läks, leidis ta kõik uksed ja väravad kinni olevat, aga puhtaks pühitud rehe põrandal oli hulk lamba ja koera jälgi.
Rehepapp ei jätnud sest saadik küll jönnimist maha, aga rehte ei läinud ta ilma aegu enam iialgi paastupäivi pidama.