Ka suurtes jõgedes olnud vanasti haldjaid.
Korra olnud kaks tüdrukut jões vähki püüdmas. Tule valgel madalas vees liiva peal näinud tüdrukud korraga kuldsõrmuse läikvat.
Teine tüdruk hüpanud ruttu jõkke sõrmust ära võtma. Hakanud parajalt kätt sõrmuse järele sirutama, kui teine kaldalt hüüdnud: "Ära kisu! Ehk on jõe haldjas! Tõmmab vee alla!"
Vaevalt saanud sõna suust, kui jões kange solin ja mürin tõusnud. Keegi visanud ütlejale nagu toobrist vett kaela. Tuli kustunud ära.
Tüdrukud saanud jooksu. Jätnud kõik püüniksed kaldale maha.
Teisel päeval tagasi minnes leidnud nad jõe kaldalt tühja koti. Kõik vähid olivad kotist urgastesse tagasi putkanud.
Tüdrukud pole enam eladeski vähki püüdma läinud.