Ennemuiste elanud üks herra, kes oma orjadele silmapilkugi puhkamise aega ei annud. Kui kedagi näinud, kes tööd ei teinud, siis lasknud sellele kohe valu anda.
Korra olnud kange vihmane sui. Heina tegemisest ei tulnud midagi. Rohi niidetud küll maha, aga loogu ei saanud sugugi võtta. Kõik kaared seisnud üsna vee all.
Herra süda saanud sellepärast täis. Herra ähvardanud Jumalat, võtnud püssi tua nurgast ja läinud müristamise ajal parajalt välja trepi peale. Tõstnud püssi otsa ülesse ja lasknud seda kohta pilves, kus müristanud.
Müristamise järele kukunud pilvest vere tükk maha just mõisa trepi peale. See vere tükk teinud herra südame väga haigeks. Herra lasknud treppi pesta, aga vere tükk ei kadunud ära. Herra lasknud uue treppi teha, aga uue trepi peal nisama vere märk nagu vana peal. Herra lasknud selle peale uue mõisa teha, aga uue mõisa trepi peal seesama vere märk. Vere märk ei annud herrale enam ööl ega päeval rahu. Selle ahastuse kätte surnudki viimaks herra.