Ilusal suvisel õhtul olnud soo küla mehed kõrtsis ja joonud tublisti. Tänavu olnud kõikidel viljad väga ilusad. Sellepärast võtnud peremehed õige mehiselt lina liiku.
Kui peremehed parajalt jommis olivad, astus väljast närakas riietes kerjaja sisse ja palus öömaja.
"Siit öömaja ei saa!" vastas kõrtsimees palujale.
"Oh kui vähägi võiks!" palus võeras edasi.
"Olen ütelnud, et siit öömaja saada ei ole. Võid sedamaid oma teed minna!" ütles kõrtsimees.
"Välja! Välja!" kisendasivad mitmed joodikud.
Võeras pööris ümber, vaatas ukse pealt veel tagasi ja ütles: "Küll te külmamatsi paluma tulete!"
Kadus siis kõrtsist. Läks soo küla põldudest läbi ja katsus käega üht ja teist põldu.
Läks siis ühe saunamehe juurde öömaja paluma. Saunamees oli lahke ja andis oma koiku võerale. Ise aga läks parsile magama.
Homiku päeva tõusmise ajal tulnud soo küla mehed kõrtsist koju. Kõigil suur külma häda. Kes aga koju saanud, see läinud kohe ahju peale ja maganud seal teiseni päevani. Ülesse tõustes näinud aga, et kõigi soo küla meestel viljad ära külmanud. Selle sui tööst ei olnud enam midagi loota.
Mäeküla meestel aga olnud viljad ilusad nagu enne. See kihutas soo küla mehed kokku arupidamisele.
Kui tüki aega olivad vaielnud, ütles viimaks üks: "Kas te ei mäleta, et mõne päeva eest sandi näru kõrtsis ütles: "Küll te külmamatsi paluma tulete!""
Nüüd saivad mehed asjast aru. Aga kust külmamats enam kätte saada. Kadunud, keegi ei tea, kuhu. Ka kõrtsimees vaene olnud kimpus. Küla rahvas ei võinud kehvuse pärast kõrtsi minna. Nii jäänud kõrtsimees üsna hädasse.