Korra pannud maapealne jumal enesele sandi riided selga, koti kaela, võtnud kepi kätte ja käinud sandi viisi mööda maailma ümber. Tahtnud näha saada, kas rikkamad ka vaeste peale halastavad.
Korra tulnud ta nii ühte möisa. Herra vötnud sandi vasta ja annud raha, aga proua söimanud santi ja kihutanud minema. Sant läinud ka. Tulnud aga teine kord jälle. Iga korra annud herra sandile leiba ja raha.
Kui herra korra sandile raha annud, tänanud sant ja palunud herrad nii hea olla ja ennast vaatama tulla. Lubanud herrale hobuse saata, kui herra aga lubab tulla.
Herra mõtelnud iseeneses: "Temal ei ole midagi muud kui kepp käes. Kust ta siis veel hobuse saab!" Lubanud ometi nalja pärast minna.
Sant ütelnud selle peale: "Ühel päeval tuleb hobune teie trepi ette ja kumardab siin. Siis istuge hobuse selga. Küll hobune teid isegi minu juurde toob!"
Sant läinud oma teed. Ühel päeval tulnudki ilus hobune herra trepi ette, sadul kullast ja hõbedast seljas. Herra istunud hobuse selga ja hobune sõitnud oma teed.
Tüki maa peal tulnud herrale punane lehm vasta. Lehm tulnud herra poole ja tahtnud kaevada. Herra sõitnud väravast sisse, lükanud värava kinni ja jätnud lehma värava taha vahtima.
Edasi minnes näinud herra kaks kõrtsimeest viina joovat. Jälle edasi minnes puutunud kaks koera silma. Need lakkunud ühest riistast verd. Hobune sõitnud aga herraga ikka edasi.
Korraga näinud herra ilusa lossi. Herra loss ei ole selle lossi kõrval midagi olnud. Hobune söitnud kohe lossi ette. Lossist tulnud üks saks herrale vasta.
Herra tunnud kohe ära, et vastatuleja herra keegi muu ei olnud kui sant. See kutsunud herrad kohe lossi. Lossis näidanud sant herrale kõik oma varandust ja lossi ilu. Viimaks kutsunud herra sööma. Söögiks olnud kõige aruldasemed ja kallimad road. Süües rääkinud sant, et tema maapealne jumal olla. Ütelnud, et herra surres taevasse saab, proua aga elavalt põrgusse läheb, sest et see vaestele midagi ei anda.
Maapealne jumal saatnud viimaks herra hobuse seljas jälle koju tagasi. Koju sõites jäenud herra hobuse seljas magama. Kohe näinud unes, et taeva saab, proua aga põrgus suures valus kisentab. Nüüd üteldud temale, et lehm, keda ta minnes näinud, ta prouad tähendanud. See keelnud teda jumala juurde minemast. Kõrtsmikud tähendada viina, mis palju kurja teha, ja koerad tähendada kurjategijaid. Peale selle näinud herra veel unes, et ta mõisa ära põlenud ja ta ise suurde vaesusesse sattunud.
Selle peale härganud herra unest ülesse. Juba sõitnud hobune mõisa trepi ette. Herra astunud seljast maha ja hobune läinud oma teed. Proua aga võtnud herrad suure müraga ja käraga vasta. Sõimanud ja teotanud herrad, et see sandi juurde läinud. Herra vastanud, et see sant keegi muu ei ole kui maapealne jumal. See jumal ütelnud, et herra pärast surma taevasse saab, proua aga põrgusse läheb. Ka rääkinud prouale maapealse jumala ilusast lossist. Proua ei ole aga uskunud. Kui herra ometi sandi ilusast hobusest rääkinud, mis ju proua ka ise näinud, hakanud proua viimaks uskuma.
Sest saadik muutnud proua meelt. Kui keegi sant mõisa tulnud, võtnud proua sandi rõõmuga vasta ja annud sandile raha.