Korra tulnud voorimees Riiast koju poole. Vanamees tulnud vasta ja küsinud: "Mees, kas tahad head asja osta?"
Mees vasta: "Ei taha! Mull pole raha!"
Võeras jälle: "Osta peale ära, ma müün odavasti!"
"Näita siis siia, mis asi see on!"
"Ma ei näita, aga siin riide hilbu sees ta on. On nii hea, et kõik teeb, mis käsid!"
"Mull ei ole enam raha kui viiskümmend kopikat. Kui sa selle eest ära müüd, siis ostan!"
"Üks kõik! Säh, siin on! Otsi raha! Aga ära asja enne vaata, kui kodu oled! Pista ta nüüd põue!"
Mees mõttes: "Olgu peale! Kui annan raha ilma aegu ära, siis annan. Läheb kaup hästi, on asi hea!" Võttis asja vasta, pistis põue, maksis raha.
Söitis tüki maad ära. Kange himu tuli peale asja vaatama. Küll võitis tahtmise vasta, aga viimaks ütles ometi: "Ma pian ikka vaatama, kas viimase raha kopika maha viskasin või olen selle eest ka midagi saanud!" Võttis närtsu põuest välja, vaatas. Aga mis seal sees? Süsi!
Mees sönuma: "Oh sa kelm! Kudas ta mu kere üle lõi! Vöi paneb süe näru sisse ja kiidab teist nagu ime asja. Ja olin ma sõge oma teoga, et nagu sia kotis ostsin!"
Viskas süe kus seda ja teist. Sõitis edasi. Hobune väsis ära. Ei läinud enam kuhugi!
Mees õhkama: "Mis ma vaene mees nüüd teen! Kõrts eemal, kus ma puhkan! Raha kopik otsas! Katsun hoost ees ajada ja vean ree enese järel kõrtsi juurde!"
Mees ajas pealmised riided seljast maha, et kergem oleks. Leidis, et süsi jälle põues. Mees mõtlema: "Ei, ei, see ikka midagi on! Kust ta tühi põue sai. Ma viskasin ta ju tee äärde maha. Piab kõik tegema, mis ma tahan. Katsun siis. Tee, et mu hobune minema hakab!"
Sõna suust, hobune minemas. Mees rõõmus. Sõitis veel mitu kõrtsi vahet ära enne kui öömajale jäi.
Kui mees kõrtsi juures magas, küsis ääl tasa: "Mees, mis sull tarvis on?"
Mees vastab: "Mis tarvis? Raha tarvis!"
Ääl jälle: "Mis sa mulle annad, kui sulle kolm setverti kuldraha toon?"
Mees vasta: "Mis mull muud anda on kui regi ja nälginud hobune. Kui nõnda palju kuldraha tood nagu lubasid, siis võta hobune ja regi minugi pärast enesele!"
"Ma hoost ega rege ei taha, aga anna see minule, kes sulle kodu kõige esmalt vasta tuleb."
"Kes muud vasta tuleb kui naine. Seda aga ma sulle mingi hinna eest ei anna!"
"Ega mina teda omale ei tahagi. Aga kui ta sulle kõige pealt vasta tuleb, ütle talle paljalt: "Kurat su sisse, teine südamesse!""
Mees mõtles tüki aega. Ütles viimaks: "Olgu siis peale!"
Ääl jäi vait ja mees jäi magama. Homiku raha kotid ree peal.
"Aga kes nad ära veab! Minu hobune neid ei jõua vedada!" rääkis mees iseeneses.
"Küll hobune veab, pane aga ette!" ütles ääl jälle. Ei näinud aga midagi muud kui sütt ja närtsu.
Mees võttis kaks raha koti suult, pistis tasku, läks kõrtsi, ostis viina. Rakendas hobuse ree ette. Hobune nagu ei tunnudki, et tall raske regi koormaga järel. Mees sõitis ilma puhkamata koju.
Õhtu oli käes. Mees ajas koorma rehe alla, rakendas hobuse lahti ja pani koorma peale mitu härja iket. Neil oli mitu viit nurka risti peale lõigatud. Ise tegi süega veel kottidele ristid peale. Siis läks tuppa. Naene tuli talle kõige pealt vasta. - Mees hüüdma: "Kurat sinust välja ja teine su taha maha!"
Ei olnud varanduse andja sellega rahul. Läks kotta ree pealt ära võtma, aga neil olivad ristid peal, ei saanud. Tõmmas rehealuse tare küljest maha ja läks sellega oma teed, ei tulnud enam tagasi. Kuld kottidega jäi mehele.