Korra elanud vaene vana mehike üksi oma majas. Ühel päeval tunnud enesel külma olevat. Tahtnud ahju kütma hakata. Aga võtku äpardust: ei ole puu kildu ega killukest kodu.
Vaesel mehel hea nõuu käe pärast. Võtnud kirve õlale, läinud metsa. Hakanud kuivi puid raiuma. Kui juba pool selja täit raiutud olnud, puutunud vanakese kirves võsade alla kivisse karkolksti!
Kohe hüüdnud ääl kivist: "Kulla mees, kulla mees, ä löö enam!"
Vanake jätnud raiumise seisma. Saanud asjast aru. Vastanud kavalasti: "Noh, ju ma siis ikka jätan, kui mulle midagi lubad!"
Ääl kivist vastanu: "Küll annan! küsi aga, mis tahad!"
Vanamees mõtelnud ja ütelnud: "Eks anna mulle midagi õpetust, kellega ma ennast võin toita ja kõik asjad saada!"
Kivist vastatud: "Kui sa koju lähed ja sull midagi tarvis on, siis mine ukse ette ristteele ja ütle tasakesi, mis sa soovid. Küll siis saad! Mind aga jäta rahule!"
Vanamees läinud koju. Teinud proovi. Leidnud kõik tõe olevat. Elanud sest saadik sihukest kullast elu, et las aga olla. Mis viga! Mida soovid, mine risttee peale, küsi, kohe saad.
Küla rahvas saanud ka sest õnne kivist kuulda. Läinud metsa otsima. Ei leidnud aga põõsast ega kivi.