Korra ajanud kaks meest juttu. Üks arvanud, et kellegilgi julgust ei ole kesköö ajal kolm korda vasta päeva ümber kiriku joosta ja iga korra kiriku ukse kohta jõudes läbi luku augu midagi rääkida. Teine naernud selle peale ja ütelnud, et see tühi asi olla. Mehed hakanud vaidlema ja vedanud viimaks koti kulla peale kihla.
Tulnud kesköö aeg. Mees läinud kirikuaeda, et ümber kiriku jooksta. Kõiksugu mustad varjud virvendanud mehe ümber. Mees olnud julge, ei kartnud midagi. Läinud ümber kiriku ja hüüdnud läbi luku augu: "Üks kord juba käidud!" Kuulnud kirikus iseäralikku kõminat. Ei pannud seda tähelegi.
Jooksnud teise korra ümber kiriku. Hüüdnud selle peale läbi võtme augu: "Teine kord ka käidud!"
"Kolmas kord alles käimata!" hüütud kirikust vasta.
Mees arvanud, et kihlavedaja kirikusse läinud ja teda sealt hirmutab. Jooksnud kolmandama korra. Hakanud läbi võtme augu rääkima. Korraga hakkanud aga keegi läbi võtme augu mehe ninast kinni. Mees püüdnud ennast küll lahti kiskuda, aga teda hoitud nagu tangidega kinni.
"Kui seda täidad, mis palun, siis lasen lahti!" ütelnud ääl kirikust.
Mees tõotanud hirmuga.
Ääl ütelnud selle peale: "Mine, ütle õpetajale, et ta kolm püha Paju Andresse pattude eest palub. Siis jäen siia rahule ja igaüks võib ümber kiriku jooksta nii palju kui ise tahab!"
Nüüd pääsenud mees minema. Saanud koti kulda selle käest, kellega kihla vedanud.
Homiku läinud õpetaja juurde ja rääkinud õpetajale öösist lugu. Õpetaja lubanud paluda.
Õpetaja võtnud vanad kirikuraamatud käsile ja hakanud otsima. Leidnud, et kolme saja aasta eest seal kihelkonnas väga kuri inimene elanud, keda Paju Andreseks nimetatud. See mees röövinud, varastanud, nõidnud. Viimaks kadunud ta äkisti ära ega saanud keegi teadust, kuhu ta jäenud.
Õpetaja teinud kolm püha kogudusega ühes Paju Andresse hinge eest palvet. Iga korra kui palutud, nähtud, et nagu riie kiriku lae all lehvinud. Riie aga vajunud kolmandamal pühapäeval sealt alla.
Sest saadik ei näinud keegi enam kirikus viirastust ega tonti.