Korra tulnud üks mees kõrtsist koju. Pea olnud teisel raske otsas. Korraga kohkunud hobune ja hakanud kangesti jooksma.
Mees vaatab: kaks kodukäijat tulevad. Hüpanud teised ühe jala pealt teise peale.
Viimaks jäenud hobune julgemaks. Teine kodukäija tulnud ikka ligedamale, hüpanud ja keksinud vankri kõrvas. Teine aga jäenud kaugemale ja keelanud teist: "Tiiu, Tiiu, ära tee, joobnud mees on julge!"
Aga ei Tiiu kuulanud, läinud üsna vankri ligidale. Korraga kahmanud mees vankrist kadakase kepi ja annud kodukäijale tagasi kätt niisuguse hoobi, et ainult natuke sinist suitsu järele jäenud.
Teine kodukäija õhanud seda nähes: "Eks ma ütelnud: Tiiu, ära tee, joobnud mees on julge. Vaata, mis sa nüüd said!"
Seda üteldes kadunud ise ka ära.