Ühes mõisas olnud sõiduhobused iga homiku märjad, just nagu veest välja võetud. Kutsar mehike saanud sellepärast alati peksta. Herra arvanud, et kutsar ööse hoostega sõidab. Kutsar olnud õieti hädas. Nahk ei saanud selga kasvadagi; iga homiku kistud vanad kärnad jälle lõhki.
Suures hädas läinud kutsar viimaks targa käest nõuu paluma.
Tark annud nõuu. Käskinud kutsari õhtul tõlla alla pugeda ja seal valvada.
Kutsar teinud targa õpetuse järele. Läinud õhtul nii tõlla alla varjule, et keegi teda ei näinud, ja jäenud valvama.
Kui kõik ju rahule jäenud, läinud tõllahoone uksed iseenesest lahti. Kaks võerast meest toonud hobused tallist ja rakendanud tõlla ette. Kutsar seadnud ennast kõvemini tõlla vedrude peale.
Saanud hobused rakkesse, istunud mehed pukki ja sõitnud mõisa trepi ette.
Mõisa proua tulnud välja, istunud tõlda. Tõld hakanud kohe edasi vurama. Kutsari imestuseks ei läinud tõld aga mööda maad, vaid tõusnud ülesse ja kihutanud taeva all imeliku kiirusega edasi.
Korraga hakanud tõld aga alassi vajuma. Teine mees puki peal ütelnud: "Ristiinimese hais on! Miks tõld vajub!"
Teine ütelnud vasta: "Ei ole midagi! Me sõitsime üle kiriku!"
Selle peale jäänud mehed vait.
Natukese aja pärast jõudnud tõld ilusa metsa ja jäänud sinna seisma. Teine mees tulnud pukilt maha, aidanud proua tõllast välja ja läinud metsa tuka sisse. Sealt paistnud tore loss. Teine mees läinud ka järele. Kutsar üksi jäenud hoostega sinna.
Kutsar kuulnud lossi poolt pilli mängu ja rahva kisa. Läinud julgemaks, roninud tõlla alt välja. Läinud tasakesi lossi ligimale. Jäenud ühe põõsa taha vaatama. Näinud: proua söönud hulga võerastega lauas.
Saanud proua söönud, siis tõusnud kõik laua takka ülesse.
Prouale pandud päitsed pähä ja hakatud tantsima. Prouast ilus valge hobune valmis. Kõik istunud korda mööda selle valge hobuse selga ja tantsinud. Kui küllalt juba tantsitud, võetud päitsed hobuse peast ära ja vaata, proua jälle seal.
Päitsed visatud metsa äärde kraavi. Kutsar saanud need päitsed sealt ära käpata. Jooksnud ruttu tõlla juurde tagasi, pugenud jälle tõlla alla.
Varsti selle peale tulnud ka proua hulga saatjatega tõlla juurde. Kaks meest asunud jälle puki peale, proua aidatud tõlda ja sõit alganud koju poole. Enne valget olnud jälle kodu. Hobused võetud tõlla eest ära ja viidud talli: Tõld pandud sinna tagasi, kust võetud. Võerad mehed läinud jälle oma teed.
Homiku läinud kutsar herra juurde ja rääkinud, kudas ta ööse põrgus käinud, sest tema arvamise järele ei olnud koht muu kui põrgu.
Herra ei tahtnud juttu uskuda. Kutsar aga päitsed ja prouale pähä. Prouast kohe valge hobune valmis. Võetud päitsed ära - jälle inimene.
Herra lasknud proua uuesti ristida. Siis jäenud öösised sõidud järele. Pealegi olivad päitsed kutsari käes. Nõnda ei saanud põrgu teendrid prouad ööse enam ära vedada.
R. Viitpommi suust.