Mees läinud vilja koormaga linna. Teel tulnud toredas riides herra vasta ja küsinud: "Kuhu sa lähed!"
Mees vasta: "Linna vilja viima!"
Herra ütelnud: "Too vili minu juurde. Ma annan, mida nõuad."
Mees sellega rahul. Küsinud kaunis kõrge hinna. Võeras lubanud maksta. Herra käskinud meest enesele järele tulla. Nad läinud edasi kuni metsa. Seal käinud hulga maad risti ja rästi. Viimaks jõudnud toreda lossi juurde. Herra viinud mehe suure aida juurde. Käskinud kotid seal maha panna. Ise lubanud raha tuua.
Mees pannud kotid aida ukse ette maha ja jäenud raha ootama. Oodanud, oodanud, ei tule kedagi. Viimaks läinud aeg igavaks. Mees läinud vaatama, miks raha ei tuua. Astunud tuppa sisse. Ei näha kedagi. Seda viisi käinud hulga tubasid läbi. Mehel läinud lugu kahtlaseks. Mees ütelnud iseeneses: "Tule Jumal appi! Mis lugu see on, et siin inimese hinge ei ole!"
Kohe kadunud tore loss. Mees paksus metsas puu sülla ääres, vilja kotid lume peal maas. Mehel tulnud kange hirm peale. Veeretanud vilja kotid vaevaga ree peale ja katsunud metsast välja saada. Aga imelik lugu! Tee, mis tahad, metsast välja ei saa! Tüki aega sõitnud metsa mööda edasi, ikka tulnud vana kohta tagasi.
Viimaks võtnud mees mütsi peast, lugenud kolm korda tagaspidi "Issa meied". Kohe läinud mehe silmad lahti. Mets ammu tuntud. Saanud hõlpsasti metsast välja. Müünud linnas kauba ära ja saanud ilma pikemata ootamiseta raha kätte.
Pärast seda ei ole mees enam iialgi niisugusesse kimbatusesse juhtunud.
J. Böttcheri suust.