Korra eksinud teekäija metsa ära. Pime tulnud peale, aga mees ei saanud metsast välja. Korraga näinud puude taga suure hoone. Mehel hea meel, et inimeste sekka jõuab. Läinud sinna, näinud, et see uhke mõis olnud. Uks olnud lahti, mees astunud sisse.
Käinud mitmest tuast läbi. Ei inimese hinge kusagil. Viimaks jõudnud kambrisse, kus mitu voodit sees olnud. Mees heitnud ühte voodisse ja uinunud varsti magama.
Ööse härganud aga ülesse. Näinud: tuba päris valge. Korraga läinud uks lahti ja suur hulk rahvast tulnud sisse, kõigil kolmenurgelised mütsid peas. Tulnud hea kari sisse, hakanud tantsima.
Mees tõmmanud teki üle pea ja oodanud, mis sünnib. Üks naesterahvas läinud voodi juurde ja ütelnud mehele: "Ära karda! Sulle ei juhtu midagi paha! Seisa ilusasti paigal ja vaata, mis sünnib!"
Mehe hirm kadunud kohe ära. Võerad tantsinud nagu päris mardisandid põrandal. Tüki aja pärast läinud nad jälle ära ja tuba jäänud uuesti pimedaks.
Mees uinunud uuesti magama ja maganud rahulikult kuni homikuni. Homiku vaadanud tuad hoolega läbi, aga inimese hinge pole kusagilgi näha olnud.
Kui kudagi inimest ei näinud, läinud mees oma teed. Õues leidnud mees suure tee. Rännanud seda mööda edasi.
Teel tulnud seesama naesterahvas, kes ööse temaga rääkinud, ta vasta ja ütelnud: "Hoia kõrva, pulmalised tulevad!"
Mees astunud põõsa taha ja vaadanud sealt, kudas seesama kirju kari, keda ta ööse näinud, teed läinud.
Metsast välja saades küsinud ta seda lugu ühe mehe käest, kes talle tee peal vasta tulnud. Mees rääkinud, et mõisa herra ennast seal ligidal metsas püssiga maha lasknud. Sest saadik käia iga ööse mõisas niisugune trobikond tantsimas.