11. Kodukäijate pidu.

H. Pihlap, V. Võidust.

Ühel mehel olnud kange hamba valu. Läinud targa juurde abi otsima. Tark õpetand: "Käi kolm neljapäeva õhtut järjestikku pärast päikese veeru surnuaial, lõika iga korra kolmest mustast ristist kolm väikest kildu ja sorgi nendega hambaid, aga nii, et keegi ei näe. Küll siis terveks saavad!"

Mees teinud nagu tark õpetanud. Läinud neljapäeva õhtu surnuaiale. Astunud väravast sisse ja hakanud muste rista otsima. Aia kõrval ei ole muste ristisid olnud. Mees pidanud kesk aeda minema.

Tall olnud juba kahe risti küljest killud ära lõigatud ja lõiganud parajasti kolmandama küllest, kui paari, kolme haua takka inimese pea hakanud ülesse kerkima. Seda nähes pistnud mees nii kiiresti punuma kui jalad vähä annud. Puistanud risti killud kus seda ja teist.

Kange jooksmisega ei olnud mehel aega vaadata, kuhu tormas. Kukunud teine üle pea, kaela eila alles kaevatud tühja hauda. Vähä toibudes ajanud mees ennast jälle jalule ja vaadanud, kudas välja pääseb.

Näinud korraga: väljas haua ääre peal seisab peenikeses riides herra.

Herra mehele ütlema: "No mis sa seal veel viseled, tule välja, lähme ühes!"

Herra olnud seesama, kes hauast välja roninud, kui mees risti kildusid lõiganud. Mees palunud, et ta teda hauast välja aitab. Herra võtnud mehe käest kinni ja tõmmanud mehe nagu tuustaku välja. Mees tunnud: herra käsi olnud külm nagu jää. Saanud kohe aru, et see kodukäija olnud.

Kodukäija mõtelnud aga, et mees surnud on ja nüüd niisama hauast välja tuleb nagu temagi. Sellepärast kutsunud enesega ühes.

Mees ei võinud midagi parata. Läinud võeraga ühes. Nähes, et kodukäija otse kabeli poole läheb, küsinud mees: "Kuhu me õige lähme?"

Kodukäija teinud imestava näo ja küsinud: "Kas sa siis veel ei tea, et täna tantsusaalis suur pall on!"

Mees vasta: "Ma ei teadnud sest veel midagi!"

Kodukäija kostnud: "Seda arvasin kohe. Nägin ju, et sa ise hauast välja ei saanud. Tundsin, et su käsi alles soe oli, et sa alles hilja oled surnud. Sellepärast sa ei tea!"

Jõudnud kabeli juurde. Kabelis olnud palju tulesid ja palju herrasid istunud kesket kabelit laua ümber ja mänginud raha peale kaarta. Ja ikka tulnud veel uusi herrasid juurde, nõnda et kabel viimaks inimesi täis kubisenud. Ka haige hammastega mees hakanud herradega kaarta mängima.

Viimaks läinud herradel kaardi mängimise himu ära. Raha võetud kõikide käest ära ja pandud põranda laua otsa alla.

Nüüd hakanud tants.

Üks imeliku-vatiline mees istunud nurgas ja puhunud lehma sääreluust tehtud pilli. Teised keerutanud nõnda tantsu et tolm taga. Ka haige hammastega mees võetud tantsima ja keerutatud mööda kabelit nagu tuule haga vuhinal.

Korraga jätnud pillimees puhumise järele ja ütelnud, et tarvis ära minna, kuked hakavad varsti laulma.

Nüüd olnud kihin, kahin taga. Igaüks pistnud omale poole minema. Ka haigete hammastega mees pistnud putku. Putkanud koju.

Teisel päeval läinud mees õpetaja juurde. Jutustanud lugu sellele. Õpetaja võtnud õnnistamise vett ja riputanud kabeli seintele ja põrandale. Mees võtnud kabeli nurgast selle koha pealt laua ülesse, kuhu kodukäijad raha pannud. Leidnudki sealt hulga raha.

Pärast seda ei ole keegi enam kabelis mängijaid ega tantsijaid näinud.