Korra kuulnud noormees, et siis, kui päike paistab ja vihma sajab, hunt võsas võileiba söövat. Tahtis näha, kas see tõsi. Läks metsa vaatama. Nii pea aga kui kopli lepikusse oli jõudnud, näeb mätta kõrval suurt halli hunti võidleiba söövat.
"Oot, oot sa karjakrants!" ütles poiss ja jooksis suure vemblaga hundi pead puruks peksma. Hunt aga pügas metsa poole. Poiss jäi veel laia suuga järele vahtima.
Oli poiss tüki aega sinna poole vahtinud, kuhu hunt kadunud, näeb ta võsa okse liikuvat ja selle järele sammus vanamees nagu metsa kand poisi poole.
Poiss andis jalgadele teada, et niisugusest kohast eemale pääseda. Aga pea hoiti teda selja takka kinni, nii et enam niutsadagi ei saanud.
"Keda sa krantsiks hüüdsid ja keda sa ära purustada tahtsid?" ütelnud hall vanamees poissi pitsitades.
"Jumal, Isa, Pojuke!" hüüdnud poiss. Kohe lasknud hall vanamees ta lahti, vaadanud siis veel korra poisi peale ja kadunud selle järele ära metsa.
Poiss läinud koju. Varsti hakkanud tall külg valutama, nõnda et ta enam kusagile ei saanud. Läinud arsti juurde abi otsima.
Arst aga ütelnud: "Valu võin ma sinult küll ära võtta, aga päris terveks teha ei ole võimalik!"
"Tee, mis võid!" palunud poiss.
Arst teinud pudelisse vedelikku, annud poisi kätte ja käskinud kodu õige koha peale määrida.
Oli poiss kodu haige koha peale rohu võidnud, siis kadus küll mõne päeva järele valu, aga teist puusa lonkas poiss kuni elu otsani.