Üks mees oli tihti kuulnud, et jaanipäeva ööse sõnajala õied õitsevad. Kes niisuguse sõnajala õie leida, saada rikkaks. Kergelt eksida aga sõnajala õie leidja ära. Mehel ei läinud see jutt meelest enam ära. Mõtelnud ise: "Tarvis õige korra õnne minna katsuma. Mull kasvavad sõnajalad tua taga. Lähen, toon sealt õie ära. Ega selle tee peal ju ära ei eksi! Pealegi mõistan ma ju kavalust!"
Mees võtnud niidi kera, sidunud niidi otsa ukse lingi külge ja läinud niiti kerast ära arutades tua taha sõnajalgade sekka.
Leidnud üsna hõlpsasti sõnajala õie. Pistnud õie tasku ja hakanud jälle niiti kerasse kerima, et sedaviisi jälle ukse juurde tagasi jõuda. Aga võta näpust! Niidi ots võetud ukse küljest lahti ja siotud seitse versta sest kohast eemale mäe peale suure kuuse otsa.
Mees kerib ja kerib, aga koju ei jõua. Päike tõuseb juba, aga ei ikka veel kodu kusagilgi.
Viimaks näinud mees, et ta kõrge mäe otsa jõudnud. Tulnud sealt alla ja jõudnud päeva viimaks suure vaevaga koju. Sõnajala õis olnud aga mehel taskus ja selle läbi saanud mees õieti rikkaks.