Korra tulnud jänesed kõik suure männa alla kokku nõuu pidama, kudas nende elu paremaks võiks minna. Igaüks kaebanud oma häda.
"Vaadake, armsad jänesed!" ütelnud kõige suurem jänes. "Me piame kõiki kartma, aga ükski ei karda meid! Piame kassisid ja koere kartma, ei tea, kuhu pesa teha, kus naese, lastega elada! Ei ole lootagi, et elu paremaks läheb. Enne läheb pahemaks. Iga poisi jõmpsikas ajab meid taga. Juhtub keegi meid nägema, karjub kohe: "Jänes! Jänes!" Parem läheme järve ja uputame endid ära. Surema piame ju muidugi!"
Kõik jänesed ses nõuus. Hakanud järve poole jooksma. Tahtnud enedid järves upuda. Järve kaldal söönud aga suur lamba kari. Jäneste jooksu kuuldes kohkunud lamba kari nii ära, et tuhat nelja puhkama pannud. Karjane koeraga taga järel.
Seda nähes jäänud jänesed seisma ja puhkenud naerma. Näinud, et loome ja inimesi leida, kes neid kardavad. Naernud nii, et mokk lõhki läinud. Ja sest ajast ongi jäneste mokk lõhki jäänud.
Uputamise nõuu olnud sest silmapilgust saadik täieste kadunud.