Korra jäänud vaene sant ühte talusse öömajale. Ööse kuulnud sant kobistamist, härganud ülesse ja näinud, et kõik majarahvas üksteise järele taha nurka läinud, seal halli kivi nuusutanud ja siis tuhknai! laest välja lennanud.
Kui kõik ära kadunud, tõusnud sant maast ülesse, sidunud ennast jalgu pidi taari astja külge kinni ja läinud ka kivi nuusutama. Oh sa pala silk! Nii pea kui sant nuusutanud, lennanud ta taari astjaga tükkis laest välja ja otse kohe teise talu aita teistele järele.
Teised ajanud parajasti kotte vilja täis, kui sant taari astjaga mürinal, kolinal järele tulnud. Üks seal olija ütelnud: "Tasa, tasa, suure tasi mees! Sa viid korraga palju ära ja jätad jälle maha, kust kinni ei saa!"
Need talurahvas olnud tulihännaks käijad ja vedanud nõia kivi abil teiste aitadest vilja kokku.