Rehepapp Hans kiitis enese niisuguse mehe olevat, kes kedagi ei karda. Kubjas ei uskunud seda. Vaidlesivad, vaidlesivad, ei aidanud viimaks muud kui vedasivad kihla. Kaotas rehepapp, pidi ta kubjale viis vakka vilja andma; kaotas kubjas, rehepapile seitse nuumsiga.
Kubjas koju kohe mõtlema, kudas rehepappi hirmutada. Mõtles, mõtles, aga ei leidnud head nõuu. Seda teadis ette ära, et tavaline hirmutus rehepappi ei hirmuta.
Mis muud kui targa käest nõuu küsima, kudas rehepappi hirmutada. Ega targal hea nõuu kallis ole. Ütleb kohe: "Kui muu asi ei aita, kutsu koll appi!"
Kubjas kõrva tagust sügama: "Kes julgeb aga kolli kutsuda. Tuleb kuri loom ja hirmutab mu enese ära!"
Tark aga jälle valmis head nõuu andma: "Jah, sa ei pea teda enese juurde kutsuma, vaid rehepapi juurde rehte. Katsugu rehepapp seal, kudas hirmsa elukaga valmis saab."
Selle nõuuga oli kubjas rahul. Laskis enese kätte õpetata, kudas kolli rehte kutsuda ja läks siis rõõmsa südamega koju.
Õhtu varakult sammus ta risttee peale, luges seal kolli kutsumise sõnad ära. Siis läks rehte varitsema, et näha saaks, mida rehepapp teeb, kui koll tuleb.
Rehepapp juhtus ometi nägema, et kubjas rehte tuli varitsema. Arvas varsti ette ära, et täna ööse keegi teda vist hakab hirmutama. Läks õue, tõi kaks tublit vemmalt. Peale selle laadis püssi ära, pani hõbe kuuli peale. Istus siis kolde äärde maha ootama, mis tuleb.
Ootab, ootab, ei tule kedagi. Uni kipub viimaks peale, rehepapp jääb magama.
Niisama ootas peidupaigas kubjas. Siiski hirm ei annud tema silma und tulla. Viimaks jõuab süda ööaeg kätte. Korraga kuuleb kohina. Vaatab: must kogu tuleb rehealuse väravate poole. Koll ongi väljas. Puhub korra: väravad lähevad plauh lahti. Tõmmab kõvaste hinge ninasse: väravad krauh kinni. Teeb nii mitu korda.
Kubjal langeb vaadates süda saapasäärde. Tahab ära põgeneda, aga on nagu maa külge kinni naelutatud: ei jõua kätt ega jalga liigutada. Tahab appi hüüda, aga hirmu pärast äälgi ära; ei saa sõnagi suust välja.
Kui koll väravaid mitu korda kinni ja lahti virutanud, läheb ta rehe alla. Nüüd kargab ukski iseenesest lahti. Rehepapp härkab ülesse, hõerub silmi, vaatab, vaatab: Koll rehe all, suur nagu heinasaad. Juba tulebgi lohinal, kohinal tua ukse poole. Aga nüüd häda: kole elukas ei taha uksest sisse mahtuda, nii suur ja jäme ta.
Rehepapp vaatab, vaatab, kudas koll kimpus, hüüab: "Ära karda, pojuke, tule ikka, tule, ega ma sind ära söö!"
Juba pojuke tuligi. Pääsis äkiste uksest sisse ja nüüd rehepapi poole. Matsutas lõugu mats, mats! ja matsutamisest hakasivad kõrred nagu tuule käes liikuma. Silmad kiirgasivad nagu kaks tulist sütt peas. Ei kätt ega jalga näha: heinasaad kui heinasaad. Ja tuleb niisama lohinal edasi nagu heinasaad.
Rehepapp tõmmab vembla peosse ja tahab kollile matsu anda. Aga enne veel kui vemmal langes, oli see ju kolli käes, kes ta tuhandeks tükiks puruks tegi.
Rehepapp märkab, et vemblaga kollile midagi ei saa teha. Tõmmab püssi peosse ja pöörab otsa kolli poole. Ja näe imet: kolli julgus kohe kadunud, plagab kohe lohinal ukse poole. Uksel jääb veel seisma ja hüüab: "Nüüd sunnid sa mind küll oma hõbekuuliga põgenema, aga küll ma teise korra tulen ja su õnneks võtan".
Ütles ja läks oma teed. Nüüd alles pääsivad kubjagi keele paelad lahti; hakas hirmu pärast nagu põrsas aia vahel lõugama. Rehepapp läks, tõi ta varjult välja ja ütles: "Vaata nüüd, kas ma su kolli kardan. Ise aga kisendad kolli hirmus nagu põrsas aia vahel!"
Ei kubjal aga enam aega rehepapiga sõnu vahetada. Jalgadele valu, tuhat nelja koju! Ära sest hirmsast paigast, kus kole koll näha.
Rehepapp mõtlema, mida teha, kui koll jälle tuleb hirmutama. Mõtleb, mõtleb, juba hea nõuu ongi käes.
Rehe all oli kole suur õlle tõrs. Läks, veeretas selle tuppa. Mässis tõrre ümber hundi nahad ja karu kasukad. Mis veel paljaks jäi, sinna pani liimiga sia harjaksid. Tõi siis õuest kaks kõverat puu juurt, kooris mõlemad ära ja naelutas nad siis tõrre põhja külge sarvedeks pähä. Tõrre põhja kesk kohta lõi pulga, pulga külge aga pani raudpannu traadiga rippuma. Läks siis sepa juurde ja tõi sepa käest suure lõõtsa. Lõõtsa seadis seina äärde sell kombel, et jalaga lõõtsa tallates hõlpsaste võis lõõtsuma panna.
See ei olnud veel kõik. Läks selle peale külasse, tõi enesele seitse sia põrsast, kuus kassi ja kolm koera. Kui kõik nii oli ette valmistatud, jäi rehepapp kolli tulemist ootama.
Südaöö jõudis kätte. "Küll ta nüüd ikka vist varsti tuleb", mõtles rehepapp. Läks, võttis ahjust hulga tulisid süsi ja pani tõrre põhja pulga otsas rippuva pannu peale. Sidus kassid sabat pidi ühte ja pani tõrde. Siis tegi siapõrsastega sedasama. Viimaks saatis koerad kassidele ja põrsastele veel seltsiks tõrde järele.
Juba koll tuligi. Rehealuse väravad läksivad kolinaga, mürinaga tahti ja kinni, siis tua uks ja ukse vahel seesama kole koll, kes ennegi. Matsutab lõugu ja tuleb lohinal rehepapi poole.
Rehepapp lõõtsa tõmmama. Lõõts mühises valjemalt kui koll ise. Seadis lõõtsa toru just süte peale, kust kirjed mööda tuba igale poole laiale kargasivad. Sia põrsad, kassid ja koerad kisendavad aga tõrres ühe teise võidu ja teevad nii hirmsa kära ja müra, et pane kas kõrvad kinni. Kassid ja põrsad tahavad endid lahti kiskuda. Põrsad karjuvad ja kassid näuguvad nii kudas võivad. Koerad huluvad sekka. Kisendajad ja karjujad rabelevad ja aelevad nii kangeste tõrres, et tõrs nagu vankri ratas veerema hakab ja tuld sinna ja tännä tuiskab.
Koll vaatab, vaatab, kuulab, kuulab, näeb, kole elukas tuleb oma tulise silmaga või suuga just tema poole. Kollil hirm nahka. Katsub, et lohinal uksest välja plagama saab.
Rehepapp naerab, et kõht vabiseb. Jookseb välja vaatama, kudas koll tema kolli eest silib.
Kaugele põllu peale jäi koll alles seisatama. Nägi rehepappi ja hüüdis: "Olen ma kole koll küll, aga niisugust koledat kolli pole ma veel elades näinud kui sinul. See ajab minulegi hirmu peale. Ei ma teist korda enam taha niisugust vaatama tulla!"
Hirmuga ei julgenud koll kauem seisatada, vaid katsus, et rehest kaugele pääsis. Rehepapp aga läks rehte tagasi, naeris täie suuga, et tall kavalus nii hästi õnnistanud ja ta kollilegi hirmu nahka ajanud.
Nii oli siis rehepapp kihlveo täieste võitnud. Sest saadik ei julgenud keegi enam teda hirmutama tulla, ei inimesed ega koll.