Küla sepp oli kange kütt. Keda ta korra laskis, see ta käest ei pääsnud: langes nii et lase seista. Iseäranis oli ta maias lindusid laskma. Käis iga päev jahi peal ja ei tulnud iialgi tühjalt tagasi.
Ehk küll saak alati hea oli, ei olnud sepp sellega veel rahul. Käis targa juures või kus ta käis, seda ma ei tea, aga seda ma tean, et ta linnu sõnad kätte sai. Nägi ta nüüd lindu üks kõik kui kaugelt, luges linnu sõnad ära, ja laskis lindu, siis ei aidanud kellegi asi: lind langes maha nii mis matsatas.
Niisuguse kange laskmisega hakas linnu sugu viimaks metsast lõpema. Sepp ei hoolinud ometi sellest, vaid kõrvetas edasi, lõpegu linnud või ärgu lõpegu.
Kui sepp ühel õhtut tubli linnu seljatäiega metsast jälle koju poole läks, astus äkiste kole suur metshaldijas ta ette ja hüüdis kärgatava häälega: "Kuhu sa kurjategija mu linnud viid! Maksa mulle mu linnud välja! Anna need linnud mulle tagasi, keda sa mu metsast maha lasknud."
Sepp vaatas rahulikult metshaldija peale ja ütles: "Küla onu, ära nii kuri ole. Tule minu juurde, võid tagasi saada, mis sinu oma. Toon kõik oma varanduse su ette."
Metshaldijas oli selle kaubaga rahul. Läks kaasa. Sepp jättis metshaldija tuppa ja läks ise rehe alla sealt metshaldijale lindusid üks aaval välja saatma.
Rehe all olivad sepal ühes korvis noored kanad, teises pardid. Võttis esmalt kanad käsile. Saatis esimese tuppa: "Säh võta, kui see su lind on!"
"Ei, see mu lind ole!" sõnus metshaldijas vasta.
Viskas teise tuppa: "Säh võta, kui see su lind on!"
Seesama vastus.
Nii saatis sepp kõik kana pojad üksikult tuppa. Selle peale võttis pardid käsile.
Saatis esimese pardi. "Võta, kui see su lind on!"
"Ei see mu lind ole!" sõnus metshaldijas jälle toast vasta.
Saatis teise: "Säh võta, kui see su lind on!"
Metshaldijas andis pahaselt sellesama vastuse.
Nii saatis sepp viimse kui linnu metshaldija kätte tuppa. Metshaldijad ei tunnistanud ühtki omaks.
Sepal oli rehe all nurgas suur tõrva astja. Kui linnud otsad olivad, kargas ta ise tõrva astjasse ja tegi enese üle ja üle tõrvaseks. Tuli siis välja ja piherdas paari korda nurgas maha lastud lindude sulgede sees.
"Säh võta, kui see su lind on!" hüüdis siis sepp ja jooksis tuppa metshaldija ette.
Metshaldijas vaatas, vaatas, hüüdis: "Pole ma niisugust lindu veel näinud. Ei minu metsas sellesarnasid ole. See on ju hirmsam kui hirmus, see on lindude koll!"
Ei metshaldijal enam aega; üks, kaks, kolm toast välja hirmsa linnu eest plagama. Sepp aga oli rõõmus, et nii hõlpsalt metshaldija käest ära pääsnud.
Siiski mis sa rõõmus oled; linnud otsas. Käi, käi, kus ei ole, seal ei ole. Küll lausub mees sõnu, aga kust sõnadki linnud välja toovad!
Kui sepp ühel päeval metsas paha meelega ümber hulkus ja sõnu luges, tuli talle üks musta kikkhabemega mehikene vasta.
Vöeras kohe küsima: "Vennike, miks nii mures oled?"
Sepp vasta: "Miks ei peaks ma mures olema! Enne sain iga päev mõnda tosinat lindusid, nüüd aga ei näe ma nädalis enam üht ainustki. Teen kõik imeteod ära, aga mis ei aita, ei aita! Linnu sugu on lõpnud ja uusi ei tule enam juurde."
Võeras vasta: "Tühi jutt! Lindusid on veel küllalt metsas. Neid on nii palju, et iga päev kas tuhat tükki võid lasta, kui tahad. Sinu silmad aga on küttimisest tuhmiks läinud, sa ei näe enam lindusid. Mina näen praegu iga puu otsas kõige vähemalt ühe linnu. Mida maksad mulle, kui ma su silmad panen lindusid nägema?"
"Mida sa tahad?"
Võeras vasta: "Ega ma palju taha: anna mulle kolm veretilka väiksest sõrmest, sest on mulle küllalt."
Hakavad kaupa sobitama. Sepp valmis võera tahtmist täitma, arvab aga, et linnud viimaks ometi otsa lõpevad.
Võeras uueste tõotama: "Ole julge, sull ei tule iialgi lindudest puudu. Selle eest tahan hoolt kanda. Mis tõugu lindusid iganes maa peal on, need peavad sull kõik näha ja lasta olema!"
Selle kaubaga oli sepp enam rahul. Viimaks sobisivad kaubad nii ühte: võeras lubas kümneks aastaks sepa poisiks heita ja sepale kõik linnud kätte muretseda, mis maailmas olemas. Selle eest pidi sepp võerale kolm tilka verd andma ja kümne aasta parast võerast teenima minema.
Nüüd oli sepal põli: Kuhu iganes läks, linda hunikus ees, niisuguseidki kui pole enne näinud. Poiss jooksis metsas ümber ja kihutas kõik linnud sepa ette kokku. Pole muud kui vea koorma kaupa koju.
Sepp sai oma linnu õnne pärast nii kuulsaks, et saksad ligidalt ja kaugelt tema juurde tulivad ja temaga jahi peale läksivad. Ja kui sepp aga metsas, siis linda mis murdu. Koguni kuningas kutsus sepa enesega jahi peale ja sepaga seltsis laskis kuningas nii palju lindusid kui enne elu ajal polnud lasknud. Mees jättis sepa töö hoopis maha ja elas nagu suur mees alati suure meeste seltsis.
Sell kombel kulus kümme aastat kärmeste ära. Ühel õhtul nägi sepp, kudas ta jahi poiss ühe jala pealt teise jala peale hüppas ja ise hõiskas: "Täna olen veel sinu ori, homme oled juba minu ori! Hiir hüppas, kass kargas, vana karu lõi trummu! Täna olen veel sinu ori, homme oled juba minu ori!"
See jahi poisi hõikamine tuletas sepale kümne aasta eest tehtud kaupa meelde. Kümne aasta eest kaupa tehes oli ta väga hästi aru saanud, et see vanapagan ise oli, kellega ta kaupa tegi, aga sellest hoolimata oli ta vanapaganale kolm tilka verd annud. Ta lootis kindlaste, et ta vanapaganast niisama hõlpsaste lahti saab nagu metshaldijast.
Nüüd oli ometi aeg ennast ette valmistada. Võttis sedamaid püssi õlale, läks metsa ja tõi sealt hulga linda elusalt koju. Need pani ööseks korviga rehe alla.
Teise hommiku tuli jahi poiss varakult juba sepa juurde.
"Nüüd on kümme aastat täis, nüüd tule ära mind teenima, nagu ma sind siia maale teeninud."
Sepp aga vasta: "Pia, pia vennikene! Ei sellega nii suurt ruttu taga ole. Kas oled mulle aga ka iga sugu lindusid annud nagu kaubategemise ajal lubasid?"
"Oled saanud!" vanapagan vasta.
"Eks saame näha!" ütles sepp, läks rehe alla, võttis esimese linnu korvist välja, laskis tuppa vanapagana juurde ja küsis: "Kas oled mulle niisugusid linda annud?"
"Oled saanud!" vanapagan vasta.
Laskis teise: "Kas oled niisugusid annud?"
"Oled saanud!" vanapagan vasta.
Nenda vastas vanapagan alati seni kui linnud otsa saivad.
Siis aga riisus sepp riided seljast, kargas tõrva astjasse, tegi enese üleüldse tõrvaseks ja läks siis, püherdas paari korda tubliste linnu sulgede sees!
"Aga kas oled mulle niisugusid lindusid annud?" hüüdis ta siis ja jooksis tuppa.
Vanapagan vaatas, vaatas: "Tohoo sõge, niisugust hullu lindu pole ma ise elu seesgi veel näinud. Jumalaga, sepp-poeg!" hüüdis ta veel ja lippas tuhat tulist uksest välja ega tulnud enam iialgi seppa enesele orjaks kutsuma.
Sest saadik sai küll sepa suur jahi õnn otsa, aga ta oli ka jahti juba nii palju pidanud, et tall enam suuremat himugi ei olnud jahi peale minna.
Vanapagan öeldakse aga sest saadik mööda maailma ümber hulkuvat ja seda paika otsivat, kus niisugused hirmsad linnud elavad nagu sepp talle näidanud.