Valljala mehel olnud korra kaks sokku. Pannud kevadel sokkud kolki pidi kokku, et nad ära ei jookseks. Sokud kadunud sellegi poolest ära. Läinud Pöidele.
Kõiguste teomehed künnud parajalt odra külvi, kui sokud üle kivi aia mõisa põllule karanud. Pöidlased põlnud iialgi veel kitse sugu näinud. Hobused kohkunud adra ees ja pannud plehku. Mehed ise arvanud, et vanapagan tuleb neid ära viima. Annud jalgadele valu. Seisnud seni varjul kuni sokud ära läinud.
Sokud läinud seal Kõiguste rohuaeda. Vahimees näinud neid seal püsti puude kallal hammastega puude okse närivat. Vahimees mõtelnud iseeneses: "Meie herra lasknud vist Saksamaalt kärnerid tulla. Itsis habemed teistel lõua otsas. Vaat, kas pole õppinud mehed küll, ei ole nuga ega käärisid tarvis. Ainult hammastega ravitsevad puid!"
Vahimees läinud mööda, kergitanud mütsi, teretanud. Sokud mähatanud vasta.
Vahimees mõtelnud: "Need on umbkeelsed. Ei oska maa keeli tervist vasta võtta. Ei nendega maksa pikemat juttu teha!"
Sealt läinud sokud küla rukki orase põllule. Külarahvas kohkunud loome nähes koledasti. Ei saanud aru, kas neid üks või kaks. Viimaks arvanud, et see kodukäija on.
Kohe nõuu pidama, kudas kodukäijast lahti saada.
Tarvis hõbekuuliga lasta. Aga kust hõbedat võtta? Ühel tulnud meelde, et Männi Jaagupil hõbesõrmus on.
Saadetud üks mees Jaagupi käest sõrmust tooma. Ei annud Jaagup. Ütelnud: "Ega see ometi kodukäija ole!"
Mees tulnud selle teadusega tagasi, et kodukäija pidada inimese moodi püsti käima.
Kutsutud terve külarahvas kokku koledat elukat tunnistama. Ei tunnud aga ükski. Ühed arvanud valaskalaks, teised pidanud rohutirtsuks.
Üks vanamees juhatanud: "Paar versta Kübasaarest kõrval elab koolitatud mees, kes kaugel käinud ja mõnda näinud. Ehk see teab!"
Saadetud selle järele.
Tark tulnudki külasse. Külasse jõudes rääkinud tark, et ta küllalt selge mees olla, aga et julgus ainu üksi kedagi ei aita. Tarkus vähendada suurt julgust. Et äkilise nägemise läbi mõnda paha haigust ei tuleks, seks olla enne natuke südame kinnitust vaja.
Külamehed pannud raha kokku ja saatnud kõrtsist südame kinnitust tooma. Varsti toodudki kõrtsist pool korteri viina ära. Vähäse raha pärast ei saadud rohkem.
Arvatud, et viina väga vähä; sellega ei tohi eluka ligi minna.
Ühele mehele tulnud meelde, et tall kodu Türgi pipart on. Toonud seda, pannud viina sisse.
Tark joonud viina ära ja ütelnud: "Nüüd on mees kõva, kas tulgu tont või Türk vasta!"
Läinud siis koledat elukat vaatama. Sokud olnud rukkiorasel kolkipidi koos ja söönud.
Tark Pöidlane vaadanud tüki aega ja tulnud siis külasse tagasi.
Külarahvas kohe küsima: "Kulla vend, kas tundsid, mes loom see on?"
Tark Pöidlane vasta: "Jah tundsin!"
Külarahvas küsima: "Kumb on, kas valaskala või rohutirts!"
Tark vasta: "Ei kumbki. Valaskala olen pildil näinud. Valaskala on niisugune nagu Kurdla Vana-Miku Tõnise löötsalauad. Rohutirtsu olen ise selge silmaga näinud Pitkassoo metsahoidja juures. See oli umbes nii suur nagu Mura Priidu suur varvas ja kahe sihukese jalaga nagu Laiduse Mardi soome raua vedrud!"
"Mis elukas see siis on?" küsinud külarahvas.
Tark vast: "Mis muud kui lendav madu. Tall on ju kaks pead ja neli sarve!"
Seda kuuldes ehmatanud külarahvas hirmsasti ära. Ei julgenud keegi enam tuast välja minna. Vahel käinud katuse harjal vaatamas, kas lendav madu kaugel.
Seni tulnud sokkude peremees sokkusid taga otsima. Saanud sokud küla põllult kätte. Viinud loomad koju.
Seda ei näinud aga külas keegi. Kõik olivad majades peidus.
Viimaks julgenud üks mees põllule vaatama minna. Leidnud, et lendav madu kadunud.
Sest saanud külarahvas ütlemata rõõmsaks.
Sest saadik liigub Saaremaal jutt, et Pöidel hiljuti lendavat madu nähtud. Olla teine vist merest tulnud ja merde tagasi läinud.