Talumehel olnud põllu sees üks põesastiku salk. Ammugi juba olnud rahva suus juttusid kuulda, et sääl võsa all raha-auk pidada olema, mees püüdnud ka mitu korda kaevata, kuid pole midagi leidnud. Läinud viimaks targa juurde. Tark katsunud oma kunstid ära, siis ütelnud: “Jah kulla mees, mina ei või sinna midagi parata. Seda raha ei saa säält enne kätte kui ise välja kerkib.” - Korra väljal kündes näinud mees, et põesatukas koer istub. Ta pole sest suurt tähelegi pannud. Kui aga teisel ja kolmandal õhtal, kui mees metsatukast mööda koju poole tulnud, ikka koer sääl istunud, läinud ta vaatama. Juurde saades pannud mees imeks, et koer mitte eest ära ei jookse. Ta andnud kepiga koerale, see kukkunud kõlisedes küljile. Nüüd saanud mees aru, et see mitte koer ei ole, vaid selge suur rahakast. Pole mees seljas jaksanud koju viiagi, viinud hobusega.
Raha sees olnud hõbe ja kuldraha. Mees jaganud muist vaestele, muist võtnud omale, saanud jõukaks ja kuulsaks meheks.
Leena Tambergi suust Merjast.