75. Raha-augu kaevaja.

O. Hintzenberg Tapalt.

Elanud kord kolm venda. Kaks nooremat venda tahtnud rikkaks saada ja teinud selle tarvis kõiksugused tembud ära. Vanem vend olnud aga vagane mees, kes ennast oma käte tööga toitnud.

Ühel öösel juhatatud kahele nooremale vennale unes: “Minge heinamaale, sinna, kus suur tamm kasvab. Tammest põhja pool on suur kask. Just tamme ja kase vahe kohal maa sees on rahakatel; kaevake see välja, siis saate rikkaks.”

Mõlemad vennad näinud öösel ühte ja sedasama unenägu. Hommikul ülesse tõustes olnud vennad rõõmsad, et nüüd ometegi rikkaks saavad. Nad võtnud labidad õlale ja läinud siis ka vanema venna maja kaudu läbi, et teda ka endi kaasa kutsuda raha-auku kaevama.

See vastanud aga neile: “Raha-auku mina kaevama ei tule. Teil läheb mind tarvis muidugi ja saate mulle ka ilma kaevamatagi raha andma.”

Vennad naernud: “Vaat, kus mees, kes loodab, et temale ilma kaevamata ja vaevata raha antakse. Eks meie saa näha, kuida tema jutt tõeks läheb.”

Läinudgi vennad heinamaale tamme juurde. Vaatanud: tammest otse põhja poole suur kask. Mõedavad maa ära, tammest kaseni just kolmkümmend sammu, nii siis viieteistkümneda sammu pääl kesk-koht. Kaevanud säält paari jala sügavusele, juba labidas puutunudgi ühe kõliseva asja külge. Võtnud mulla päält ära, vaadanud: määratu hulk raha raudkastiga maa sees. Suure vaevaga jaksanud mehed katla august välja tõsta, kuid sedaviisi käsitsi pole nad teda äraviia jaksanud. Olnud vaja hobust tuua.

Keskmine vend läinud hobust tooma, kuna kõige noorem rahakasti vahti jäänud. Koju minejal vennal tõusnud kurjus südamesse: ta tahtnud raha üksi omale saada. “Tarvis temale,” - pidanud ta tee pääl aru, - “lasta kodu naist kooki teha, kook aga vaja ära kihvtitada. Küll ta siis kooki ära süües varsti sureb. Siis on kõik raha minu ja ei pruugi jagamisega vaeva näha.” Lasknudgi kooki teha, kellele ta aga jões kasvava mürgi juure sahvti tilgutanud. Läinud siis hobusega heinamaale.

Noorem vend rahavahtis jäänud raha kästi juures mõttesse. “Kui see raha kõik minu oleks, siis oleksin ma rikas mees. Mis tarvis seda siis õige hakatagi vennaga jagama, eks ta mulle omale tarvis lähe.”

Võtnud hää kaika, läinud siis põesa taha ja jäänud põesa taha ootama, et kui vend tuleb, teda mahalüüa.

Keskmine vend, kes sellest pole midagi teadnud, tulnud hobusega julgesti teed mööda edasi. Korraga karanud noorem vend põesast välja, löönud temale teibaga päha, kohe surnuks. Viinud siis hobuse rahakasti juurde. Hakanud sääl vankrit vaatama, leidnud koogid. “Oh mis hääd suutäied ta veel mulle tõi,” ütelnud tema ja hakanud hää isuga sööma. Saanud vaevalt koogib ära söödud, kui juba hirmust valu tundnud ja varsti ka surnud.

Kodu oodanud naesed mehi koju, kuid neid pole tulnud ega tulnud. Pole nemad ka teadnud, kuhu mehed läinud. Nad läinud siis vanema venna juurde ja tellinud, et tema nende mehed ülesse otsiks. Vanem vend läinud. Ta leidnud vennad heinamaalt mõlemad surnud. Pannud raha vennad vankrile ja toonud koju.

Muist raha toonud koju omale, muist annud leskedele, kellega need endid elataks.

Nii saatis raha ahnus vennad mõlemad hukatuse sisse.

Aadu Tamberg'i suust Koeru kihelkonnast Merjast.