Sõja ajal pandud Kivi-Vigala lossi kuld ja hõbe suurde kasti ja lastud kastiga jõe põhja. Põhja laskjad saanud sõjas surma. Kast jäänud jõkke ja seista praegu alles kiriku pool küljes jões.
Korra läinud pühapäeval mees naesega mööda jõe äärt kiriku poole. Äkisti naene hüüdma: “Vaat, mis see on!” Mees vaatab. Lahtine raha kast vee pääl. Kast täis kulda ja hõbedat. Üsna kalda ligidal.
Mees kohe kasti kallale. Kahmanud käpaga kulda. Ise hüüdma! “Nüüd saab santidele ja santidele!”
Naene aga rusikaga mehele kuklasse: “Mis sa lorised! Mitte kopikatgi santidele. Läheb meile enestele tarvis! Võime saksaks saada.”
Naese vopsu pääle kukunud raha mehe peost jõkke. Mees pööranud ümber, vaadanud naese poole. Naene tõmmanud meest kätt pidi kastist eemale. Tahtnud ise kasti kallale minna.
Kui aga naene mehe asemele astunud, oli kast nagu tina tuhka kadunud. Küll otsinud mees ja naene põhjast hoolega kasti, aga ei kasti kusagilgi. Kast olla rahaga ometi praegu veel jõe põhjas. Jaanipäeval selge ilmaga võida mõni kord kasti jõe põhjas näha. Kätte pole teda keegi saanud.