Vana-Pärnu surnuaia taga olevat ühe suure kivi all rahakatel, sõja ajal vanast maha maetud. Üks valge sikk valvata seda raha. Kui kolm neljapäeva keskööd seda sikku hõbe-kuuliga lasta saadavat ja sikk ära jooksvat, siis kerkivat ka rahakatel maa pääle, aga Jumala nime ei tohtivat selle juures nimetada.
Üks mees võtnud südame rindu, lasknud enesele hõbekuulid teha ja läinud siis neljapäeva öösel sikku laskma. Esimesel neljapäeva õhtul läinud mees surnuaia taha. Näeb: valge siku kuju paistnud kivi otsas.
Mees lasknud oma paugu ära ja läinud ise minema; sikk pole aga ennast liigutanudgi. Teisel öösel lasknud mees jälle, siis pöörnud sikk enese ümber. Kolmandal neljapäeval, nii pea kui mees lasknud, olnud sikk üleni verine, sest kõik kolm kuuli olivad teda trehvanud, siis kadunud ta äkki ära.
Rahakatel kerkinud kivi äärest ülesse, mees olnud rõõmus ja hüüdnud sinna jookstes: “Sa Jumal, mis raha mul nüüd on!”
Nii pea, kui ta sõnad suust välja ütelda saanud, vajunud raha kõlinal maa sisse tagasi. Mees jäänud kõigest ilma.