Räpina kihelkonnas Võhandu jõe ääres seisab kalju sees üks koobas. Rahvas nimetavad teda Nõtskme koopaks. Seda koobast olla vanal ajal rahvas kaevanud, sõja kartuse pärast ja olla sinna oma varanduse viinud ja sääl elanud. Nüüd on tema suure vee ajal vett täis, aga kesk suve ajal on ta kuiv. Rahvas räägib sellest koopast nõnda: Kui pääle sõja rahuaeg jälle on hakanud, siis tulnud ka rahvas oma peiduurkast välja. Aga sinna tühja koopa asunud vanapagan elama ja tema naene olla sääl kangast kudunud. Üks kord on karjalapsed selle mäe päält kiva jõkke pildunud, sääl tulnud vanapagana naene välja, võtnud ühe nendest kinni, kes üks vaenelaps olnud, peksnud teda ja ütelnud: Kui sa oleks rikaste vanemate laps, siis ma tapaks sind ära; teie raiped pillute kiva minu kanga vahele. On lapse nii ära peksnud, et laps neli nädalat ennast teise külje pääle ei ole võtnud käända. Räägitakse ka, et praegugi veel raudsed kanga kudumise teljed (peeled) selle koopa sees olla.