Räpina kihelkonnas Võhandu jõe ääres Võu külas seisab kesk küla mägi, nimega “Mälehtumägi." Sellest mäest räägib vanarahvas nõnda:
Seitsmeteistkümne aastasajal elas selle mäe pääl kaks venda pääle Rootsi sõja suures vaesuses. Nemad harisivad oma maa lapikest härgadega, sest et nemad hobust ei jõudnud saada, ja otsisivad endale leivapalukest teenistuse läbi. Nii juhtus siis, et teine vend Vana Koiola mõisas teenistusi sai. Üks kord läinud tema mõisa juures olevasse järve suplema ja näinud siis järve põhjas üht vaati olevat, ahelatega posti küljes kinni. Tema ei lausunud sest kellelegi sõnagi, vaid läks mõisa ja ütles ennast haige olevat; palus ennast mõisa teenistusest lahti ja läks ära koju venna juurde.
Kodu seletas tema vennale, mis tema oli näinud. Pidasivad nõuu, kudas seda vaati, mis vist arvata raha täis pidi olema, ära saaks tuua. Palunud siis ka sugulasi abiks ja läinud öösel ning toonud vaadi ära ja leidnudgi vaadi sees raha. Nüüd pidanud nad nõuu, mis selle rahaga teha. Ei leidnud ka paremat nõuu kui raha vaadiga maa sisse panna. Aga vaata imet, kui nemad maa sisse auku kaevanud, leidnud nad maa seest teise vaadi täie raha.
Selle rahaga hakanud nad siis elama: Ehitanud omale toredat hooned. Teine ehitand ta viinaköögi ja hakanud uhkesti elama. Temal olnud siis 12 sulast ja 12 tüdrukut. Kui tema suviste esimesel pühal kirikus käis, sõitis ta saaniga neli hobust ees, ja need 12 sulast olivad ratsa hobuste seljas, ees ja taga. Kõigil valged linased kuued seljas. Aga teine vend käis kirikus, vanad viisud jalas ja uued vöö vahel; et kui vanad viisud ära lagunevad, siis paneb uued jalga; tegi ennast nii vaeseks, et ostis endale pühiks l 1/2 kopiku eest leiba naabrite käest, kuna temal enesel raha ja vilja küllalt oli.
Aga mis sai tema varast? Suviste esimesel pühal läks tema maja põlema ja tema ise tahtis oma varaga ka ühes põleda, sest temal oli raha tare nurga alla pandud; ja tema es täi oma rahast lahkuda, seni kui rahvas juurde tuli ja teda pool põlenult raha juurelt ara tõmbasivad.
Teise venna käsi ei käinud ka mitte otsani hästi. Mõni kord, kui mõni tema naabritest nurises, et tema käes kõik ümberkaudne maa olla, kostis tema: “Pojuke, ära tule minuga tülli, minu jalg on kõvasti maa külles kinni: ma panen sind vett ja leiba sööma."
Kord pidas tema suurt vilja koristamise talgusid ja läks ise ratsahobuse seljas talgurahvast vaatama. Siis ütles mõni talguliste seast temale purjus pääga: ,Meie küll et usu, et sina ka vaeseks võid jääda."
Siis mõtles tema tükk aega ja ütles siis: “Enne higistab jumalal kolm kord pää, kui mina vaeseks peaks jäämal”
Kui tema nenda rääkis, oli ju kodu pool suur pilv ülesse tulemas, ning kuuldi ju kaugel pikse mürinat. Mees hakkas koju poole sõitma, et enne vihma koju saada. Kui tema enam poolt verstagi kodust kaugel ei olnud, oli üks praksatus. Tema ise kukkus hobuse seljast maha ja tema maja läks põlema, ja et talgurahvas, ega ka muid rahvast lähedal ei olnud, põlesivad tema hooned kõik ära, ja ei jäänud muud järele kui see vili, mis põllu pääl olnud, ja mees oligi ühe korraga vaene.
Pääle selle tulivad Pihkva kubermangust üle jõe setukeses rahvast riisuma. Neid kutsuti “sissideks”. Pääle Rootsi sõja oli rahvast veidi ja keegi ei julgenud nende vastu panna. Kes hääga et tahtnud anda, seda tapsivab nad ära, ja ähvardasivad ka rahvast selle läbi, et neid ära nõiduda. Ebausklik rahvas kartis neid väga, ja andis neile kõik, mis neil oli.
Need setud riisusivad ka sedagi ära, mis temal tulekahjust oli ülejäänud. Räägitakse, et hilja aja eest Kärekülas veel tema saarepuust söögilaud ja muud kraami setukeste käes olnud. Siis oli tema ühe korraga niisama vaene kui tema enne raha leidmist oli olnud.