Korra läinud üks noormees Otepää linnamäele kõndima. Olnud ilus suve õhtu. Mäe pääl tulnud üks vanamees nooremehe juure ja kutsunud noortmeest mäe salakeldrisse. Noormees ei tahtnud esmalt minna, viimaks läinud ta. Vanamees läinud ühest uksest ees sisse, siis treppi mööda alla poole, teel olnud mitu raud-ust ees, neid kõiki teinud vanamees lahti.
Edasi minnes läinud keller ikka valgemaks. Viimaks läinud nad ühte kõrvalisse keldrisse. Sääl olnud suured tündrid kulda täis. Vanamees võtnud peoga raha ja annud nooremehele, see pistnub rahad taskusse.
Säält läinud nad ühte suurde saali. Saal olnud rahvast täis, istunud laua ümber, söödud ja joodud, mängitud ja tantsitud. Noormees tahtnud jälle välja, ta ütelnud seda vanamehele. Vanamees viinud tema jälle tuntud teed välja. Noormees vaadanud imestades ümber. Kui ta mäe sisse oli läinud, oli õhtu olnud, kaua ta keldris ei olnud, aga nüüd olla juba lõunaaeg olnud. Noormees vaatab: mäe pääle puud tulnud; teerada, kust ta mäe otsa saanud kadunud. Läheb mäest alla, ei leia enam oma küla, ei tunne ühtegi inimest. Läinud ja otsinud viimaks külavanema üles, nimetanud oma nime ja küsinud, kus kohal ta nüüd olla. Külavanem nimetanud küla nime ja ütelnud, et saja aasta eest siin üks sellnimeline inimene elanud; ühel õhtul läinud ta linnamäele kõndima ja sinna ta ka kadunud. Nüüd võtnud ta taskust rahad välja, mis vanake talle andnud; need olnud puu lehtedeks muutnud. Noormees visanud lehed maha.
Nüüd saanud ta aru, et ta saja aasta eest sinna olla läinud. Üks puuleht oli veel poisi taskusse jäänud. See oli rahaks muutunud.
Nüüd läks noormees linnamäele, kuhu ta puu lehed maha oli visanud; neid ei olnud enam sääl. Korraga kukkunud noormees maha ja olnud nagu tolm, ainult luud, kondid jäänud järele.
Jutustanud Peeter Virks Aakrest.