Korra tulnud kolm meest Tallinna lähedale kõrtsi. Nad ostnud rahvale õlut ja viina, hakanud ise tublisti juttu ajama. Nad küsinud: kas keegi ei teada siin üht suurt mäge ja selle pääl tamme. Keegi ei teadnud ütelda. Viimaks astunud üks vanamees välja ja ütelnud, et tema seda teada. Tamme ei olevat küll enam alal, ka tamme känd olevat nüüd kadunud. Kui ta veel karjas käinud, siis söönud ta selle kännu pääl iga hommiku pruukosti, nüüd ei ole kännu aset sugugi enam tunda; tema teada küll selle koha ära. Võõrad kutsunud vanamehe enesega ühes.
Mäele jõudes seisnud vanamees kesk mäge ja ütelnud: "Siin on see koht, kus tamm seisis."
Võõrad võtnud keti ja mõõtnud kolm sammu säält lõune poole. Hakanud siis kaevama. Natukese kaevamise järele kõmisenud midagi, mis pääle mehed raud-kasti maa seest välja tõstnud. Murdnud kasti lahti, kast olnud kuld rahasid täis; üks võõras võtnud peotäie raha kastist, annud vanamehele ja ise ütelnud: "Ära enne sellest kellegile räägi, kui homme lõunaajal."
Vanamees tänanud raha eest ja lubanud sõna pidada. Võõrad läinud ära. Teine päev rääkinud vanamees seda rahvale. Mindud siis otsima, aga ei leitud võõraste jälgegi; nad olivad vist laevaga ära sõitnud.