Kavastu mõisa (Haljala kih.) välja pääl hoidnud kord üks poiss mõisa seakarja. Seakarjase noorem vend tulnud vennale seltsi ja appi sigu hoidma.
Üks pugal emis läinud karjast kaugele tuhnima. Seakarjase noorem vend jooksnud teda äraajama. Näinud aga imeks, et sea nina ees mulla sees hõbedat olnud. Poiss ajanud taskud hõbedat täis ja hüüdnud siis venda:
"Tule siia! Siin on hõbedat!"
Silmapilk vajunud hõbe maa alla. Mis poisi taskudes olnud, see jäänud järele; küll katsunud poisid säält kohalt, kus hõbe olnud, kaevata, aga pole midagi leidnud.
Rahaleidja poiss andnud hõbeda ema kätte. Ema viinud hõbeda mõisaherrale. Mõisaherra võtnud hõbeda omale ja ütelnud:
"See maa on minu, kus sees hõbe oli, ja nii on see hõbe minu. Siga, kes ta üles leidis, on ju ka minu!" Andnud poisi emale paljalt 2 rubla.
Pärast lasknud herra teomehi säält kohast kaevata, kust poiss raha leidis. Pole nad säält enam midagi leidnud. Üks teomees leidnud ühe hõbetüki ja öelnub teistele:
"Näe, ma leidsin ühe!"
Kohe kukkunud seegi hõbetükk mehe käest maha ja kadunud maa sisse.