42. Karjamõisa varandus.

M. Rekkaro Raikülast.

Raiküla metsa külas olnud ennevanasti karjamõis. Praegu veel on sääl kivihunnikud ja ahjuvared selgesti näha ja üks suurtükk on sääl lähedal: Sääl elanud vanasti väga rikkad rahvas. Viimaks surnud nemad ära, aga nende raha peab praegu veel sääl ümberkaudu puhkama.

Korra kündnud tüdruk väljal, sahk jäänud peetama, tüdruk löönud hobust piitsaga, hobune tõmmanud äkisti ja olnud hää praks kuulda. Tüdruk pole sest tähelegi pannud, hakanud sahku vao otsas puistama. Üks vask kõrv, nagu kruusi kõrv olnud saha otsas. Tüdruk otsind küll seda kohta, leidnud aga ainult ühe hõberaha.

Teises kohas kase kännu juures on jällegi rahaauk, mitu inimest on sääl tuld näinud põlevat, aga keegi ei julge minna vaatama.

Kord näidatud ühele mehele unes, kästud öösel üksi minna tule juurde, kärnane konn olla seda raha hoidmas. Kästud see konn ära visata ja siis raha otsima hakata; mees aga olnud arg ega julgenud minna. Seda viisi roostetab raha praegu veel maa sees.