Enne vanasti kündnud üks teomees Lehmja mõisa rohuaia taga väljal. Üks kaunis suur kivi olnud sääl põllu sees. Teomees läinud vaoga säält kivi äärest, üks raha ilmunud välja. Tulnud tagasi, jälle tulnud üks raha välja. Teomees hakanud asjast arusaama, keerutand ikka härgadega edasi tagasi kivi ümbert. Iga kord tulnud raha välja, mis teomees ära korjanud.
Viimaks juhtunud kubjas seda nägema. Hakanud teomeest vanduma: "Mis sa kurat keerutad sääl edasi tagasi härgadega, kas sa ei mõista edasi künda."
Teomees ajas jälle vao kivi äärest läbi, aga enam ei leidnud sugugi raha. Kubjas tuli teomehe juurde. See rääkis kubjale, miks ta sääl kivi ümber keerutas. Mehed otsisid mõlemad kivi ümber, aga ei leidnud kumbgi enam raha. Küll kubjas kahetses, et oli kurja ütelnud, aga mis ta enam võis parata.
Üks neist rahadest pidada praegustki veel Kurnal Aadu talu peremehe vanema tütre Anne käes olema, kus veel selle teomehe järeltulev sugu on. Soovida oleks, et see vana aruldane raha ka teaduse meestele näha saaks.
Jutustas Jaan Nielsohn