Muistsel ajal elanud üks kaval mees. Ta teadnud kõik kunstid ja ka seda, kuda kuradi rahakatelt võib kätte saada.
Selle pärast kütnud ta neljapäeva õhtul sauna palavaks, pannud sauna vee ja vihad valmis, et siis vanapoistel hää tööle hakata, kui nad tulevad. Ise puurinud sauna lae pääle augu sisse ja kuulanud säält mis nad räägivad.
Kõige enne tulnud vana peremees ise. Tal olnud seitse sarve pääs. Tema järele tulnud veel hulk teisi, nii et saun neid täis kubisenud. Käinud ühest teisest läbi, aga vihtlema pole keegi hakanud.
Viimaks tulnud veel üks lombakas. See olnud raha-katla hoidja. Kohe küsinud teised: "Kuhu sa katla panid?"
"Panin õue pääle kivi ääre alla. Ega teda sinna keegi tea!" vastanud lombak.
Selle pääle hakanud kõik rahuga vihtlema.
Mees läinud ruttu sauna päält maha. Leidnudgi kivi ääre alt katla täie raha. Kandnud katla koju. Olnud saagi üle rõõmus.
Teise neljapäeva õhtul kütnud mees jälle sauna palavaks ja läinud ise sauna lae päält vahtima.
Vanadpaganad tulnud kõik jälle sauna. Kõige viimaks tulnud lombakas raha-katla vaht.
"Kuhu sa raha-katla panid?" küsinud teised.
"Panin sauna nurga alla. Ega sinna teda keegi tea!" vastanud lombak.
Kõik hakanud jälle rahuga vihtlema.
Mees roninud ruttu sauna päält maha, läinud, võtnud sauna nurga alt raha katla ja viinud koju.
Mehe ahnus läinud aga ikka suuremaks.
Kolmanda neljapäeva õhtul kütnud mees jälle sauna palavaks ja läinud ise lae pääle vahtima.
Vanadpaganad tulnud kõik jälle vihtlema. Kui lombakas ka tulnud, küsinud teised: "Kuhu sa raha-katla panid?"
"Panin õue puujuurika alla. Ega teda sinna keegi tea!" kostnud lombakas.
Pärisherra aga rabanud ruttu ütelda: "Ei tea, ehk mõni kuulab."
Kõik jooksnud kohe saunast välja. Sauna katus olnud vaimusid nii täis, mis mustanud. Mehe söönud vanadpaganad nii ära, et enam midagi pole järele jäänud.