Korra olnud heinaküünis maa sees rahatünder. Seda raha-tündrit valvanud vanapagan.
Ühel pühapäeval ütelnud vanapagan oma naesele: "Jää sina raha valvama. Mina tahan täna kirikusse minna!"
Hää küll, naene lubanud. Saanud vanapagan kirikusse läinud, jäänud naene uniseks. Läinud heinamaale magama.
Seni läinud kari poisikesi sinna küüni tantsima. Kuulnud raha kõlinat. Poisid hakanud otsima ja kaevama. Leidnud viimaks rahatündri üles.
Üks olnud nende seast nii tark: visanud oma raha tündrisse. Siis tõstnud mitmekesi raha-tündri maast välja. Poisid läinud siis hobust tooma, et raha koju viia.
Selle aja sees tulnud vanapagan kirikust tagasi. Näinud: raha-tünder olnud välja kistud. Ehmatanud habeme kolm korda hallimaks kui enne olnud. Hakanud raha vaatama. Ei tunne enam oma raha ära. Puistanud kõik raha maha: ei tunne ära. Jätnud raha sinna maha, läinud, otsinud naese ülesse. Hakanud naist peksma. Ütelnud ise: "Minul oli kirikus kange kirjutus ja sina lähed raha-tündri juurest ära mujale magama ja lased raha ära viia! Kui sa teine kord veel nii hooletu oled, peksan ma sind nii, et sa eladesgi enam ära ei unusta!"
Poisid aga vedanud raha-tündri koju ja saanud rikkaks.
Jaan Ersbergi suust.