11. Kuda sant suure varanduse leidis.

J. Karu Helmest.

Korra läinud sant ühte talusse. Sääl olnud parajalt joodud. Sandile antud ka süüa ja juua nii et õige küll.

Jõudnud õhtu kätte. Pidulised heitnud tuppa magama, sant aga saadetud rehte.

Sant heitnud rehte magama. Korraga kuulnud sant, et keegi parsil hüpanud ja ise laulnud: "Till, till, lopp, lopp! Pita puta, rallal!... pita, puta, rallal. … Till, till, lopp, lopp! Pita puta, rallal!…

Sandil hirm käes, et vanapagan parsil. Kuda vanapaganast lahti saada? Sant kardab, et ehk sööb viimaks ära. Küll palunud sant kõik palved ära, aga midagi pole aidanud. Parsil hüpatud ja tantsitud ikka edasi ja lauldud ühtelugu: "Till, till, lopp, lopp, Pita, puta, rattal!…"

Ei aidanud mingi asi. Viimaks ütelnud sant: "Hüppa, et kurat sind võtku!"

Seda üteldes olnud rehi korraga raha täis, hüppaja aga ise kadunud. Sant saanud säält nii palju raha kui kanda jõudnud. Läinud siis raha-noosiga oma teed.

Mis sandist üle jäänud, pärinud majarahvas.