Tallinnas raatuses on veel praegu näha puust väljalõigatud mälestuskuju, kuidas mees neljakäpukili kõnnib ja naine istub tema seljas, vitsakimp käes. See mees on endisel ajal olnud kohtuhärra Tallinnas.
Vanal inkvisitsioonikohtute ajal ei tohtinud kurjategija varem teada, missuguse nuhtluse alla ta pidi langema või mis surma surema, kui üksnes siis, kui teda hukkamispaigale viidi. Kas siis raiuti temal pea otsast või poodi üles või venitati liikmed ratta peal koost ära või põletati ta tuleriidal jne.
See kohtuhärra oli ühele vangile nii sõbra poolest teatanud, et: "Määratud päeval lööb timukas sinu pea maha."
Peale seda oli kohtuhärra lugu oma prouale rääkinud. Proua läbi oli jutt nii laiali läinud, et kõik linn seda teadnud.
Ka kohtuhärradele ei antud armu, kui keegi juhtus seda vangile kuulutama.
Et see härra oli nõnda teinud, mõistis kohus, et ta peab neljakäpukili kolm korda ümber Suureturu käima, naine tema seljas istuma, vitsakimp käes, ja mehel nöör suus. Kui ta nii kolm korda ümber Suureturu käinud, siis löönud timukas tema pea otsast ära ja ta maetud turu peale maha.
Praegu on Saiakangi poole minnes näha rist turu ääres, kuhu ta oli maetud. See rist on uulitsa sisse kividest prügitatud.
NT 36/7 (28). Käsikirjas: E 19719/21 < Tallinn - J. Neublau < raekoja teener P. Vahtrik (1895).
Raatus, -e - raekoda, linnanõukogu hoone.