XII.

Vete-ema.

Meie päivil kaebatakse tihti, et inimesed liig vähe kodumaad armastada. Väljarändamise tuhin võtta ikka enam võimust ja ikka suuremad hulgad pöörda sündimise paigale selga võerile õnne otsima minnes. Niisugust väljarändamise tuhinat ei või me ometi uue aja leiduseks pidada. Palju enam kuuleme, et ennemuiste vahel puudki senise elupaigaga ära tüdinenud ja teele läinud paremat paika otsima. Palju rohkem aga kui puude rändamisest räägitakse meile järvede rändamisest.

Kümnete kaupa kuuleme järvede rändamisest ühest paigast teise. Mine, kuhu pole iganes lähed, igal pool kuuled, et seal see ehk see järv vanasti teisal olnud ja alles hiljemal ajal enesele praeguse asukoha valinud. Kõige nende järvede üleslugemine viiks meid liig kaugele; saagu asjast selle pärast üleüldiselt räägitud. Rändamise põhjuseks nimetatakse sagedasti järve rojastamist inimeste poolt, kas lapse nartsude pesemist järves ehk muud sellesarnast. Mõne korra jäetakse aga põhjus hoopis nimetamata ja üteldakse üksi: järv tahtnud nii.

Kui järvel rändamise aeg kätte jõudnud, hoiatati alati seal, kuhu järv tahtis asuma minna, seal olejaid inimesi, et need eest ära läheksivad. Kord mängisivad järve uuel asemel karjatsed, kord võtsivad heinalised loogu, kord koristasivad töölised vilja kokku. Neile hüüdis ääl, et nad eest ära põgeneksivad. Viibisivad inimesed eest ära minnes, siis korrati mitu korda seda hüüdmist. Mõne korra hüüab lind taeva all lennates seda viisi, mõne korra aga ei näha hüüdjat sugugi. Hüüdja järele ilmub varsti kas must ehk hall pilv, mis järve kaasa toob. Pilve eel jookseb tavalisesti veel must ehk hall härg ja näitab pilvele nagu teed, kuhu minna. Halli ja Musta järve tulemise ajal lõhkevad härjad ja neist sünnib järv.1 Enamisti tuleb järv aga pilve näol taeva alt maha ja teenäitaja härgki kaob uude järve. Kes hoiatavat hüüdmist tähele ei pane ja aegsasti eest ära et põgene, jääb järve ja saab seal näkkiks. Sarnast lugu juhtub mitme järve tulekul. Mõni naestirahvas põgeneb küll aegsasti eest ära, unustab aga ehted maha, läheb viimsel silmapilgul ehteid tooma ja jäeb nüüd maha sadava järve.

Kes on see hoiataja maha sadava järve eest? Kas näkk? Ei iialgi. Näkk näeks seda, et kõik järve kohal olijad järve alla jäeksivad ja ära upuksivad. Kas järves enne rändamist näkki asus, seda meile ei kuulutada, küll aga käulutatakse meile seda, et järve alla jääjad näkiks saivad.

Hoiatajaks piame vete-ema lugema. Igast järve rändamise jutust seda ei selgu, mõni sellekohaline jutt tähendab seda ometi. Ja niisuguse tähenduse vasta ei maksa midagi rääkida. Vete-ema ei ole niisuguse tigeda loomuga nagu näkk, vaid palju enam valmis abi andma ja head tegema. Vete-ema teeb, mis võimalik, et õnnetuse eest hoida. Kes hukka läheb, läheb oma süü läbi hukka.

Kui lind pilve ees lendab ja hoiatab, võime väga hästi oletada, et vete-ema ennast linnuks moondanud. Raskemaks aga läheb mõiraja härja seletamine. Mõirgamisega ja kaapimisega tahab härg küü inimesi ja loomasi järve uuelt asukohalt eest ära kohutada. Kas vete-ema iseennast mõirajaks härjaks moondanud või ilmub mõni veevaim niisugusena, selle kohta ei leidnud ma rahvaluulest mingisugust seletust.

Mitte ainult järvede rändamise ajal ei ilmu vete-ema. Muulgi ajal laseb ta äält kuulda, kui ka arukorral. Kui keegi Õisu järves ühte lugu ujub, hüüab ääl järvest: "Õisu järv sind ei taha, aga Pornuse puna ootab sind!" Mees läheb hiljemini Pornusesse asuma ja upub seal Pornuse järve vette.

Vete-ema teeb mõne korra rohkesti head inimestele. Korra ilmub ta ilusate kollaste juustega ja sõstra karva silmadega vanaldasena naesterahvana nutjale tütarlapsele ja paneb selle põlle kivakesi täis. Tütarlaps viib kivid koju. Kodu moondavad kivid endid hõberahaks. Tütarlapse kohta aga tunnistatakse: "Kellele vette-ema head teeb, see on kõige puhtam ja parem inimene. Selle ümber sünnib head ja ta käes kosub ja läheb kõik edasi!"2

Kalevipoega hoiatab vete ema Mustajärve astumast. Kalevipoeg vastab aga vee pinnale istujale vete-emale:

"Ei ole viga, vete-eite,

Kalevi ei vaju kuhugi."3

Vete-ema kohta teab Holzmayer veel Sõrvest seda,4 et teda pool inimest, pool kala arvatud olevat, siis eht saksa näkk. Niisugust poolkala loomu ei ole ma mujalt kusagilt kuulnud. Kes teab, ehk vahetasivad Sõrvlased Saksamaa piirituse teekondadel kirju peaga vete-ema saksa näkiga ära.