X.

Ahti.

Wiedemann teab veel Ahtist rääkida ja nimetab teda vee jumalaks. Holzmayer jälle jutustab mere-jumalast, ilma et sellele muud nime teaks anda. Vanasti nõudnud Saaremaal Panga küla juures mere-jumal enesele iga aasta hingelise ohvriks. Mere-jumala vaigistamiseks ja lepitamiseks hakatud siis iga aasta ohverdama. Mindud merele teatavasse kohta ja valatud sinna õlut ja viina laenetesse. Kõrv jälle oma vanade juttude vahel nimetab mitu korda Ahtu nime. Mina oma poolt pian tunnistama, et ma vanades juttudes ega vana usu ülestähendustel kusagil Ahti ega Ahtu nime pole tabanud. Laulude kohta ei või ma midagi ütelda, neid ei ole ma selleks otstarbeks läbi vaadanud. Truusmann nõiutab meile Kalevipojast pikad Ahti loud ette. Kuldse mõõgaga astub merest vaskne vanamees välja, vaskkübar peas, vasksärk seljas, vaskvöö…………… keha, vaskkael, vasksuu, vasksilmad.1 Seep' see rohelise habemega mere valitseja Ahti ongi. Ahti kosib merde upunud piigat, kes aga vastab, et põllumehe tütar kuivalgi maal kosilase võib leida. Muidu arvab Truusmann veel, et ka Rootsi kandle kõlistaja kaljupoiss keegi muu ei ole kui Ahti.2 Olgu vasksega mehega lugu veel, kudas on, aga Rootsi kandle kõlistaja kaljupoisi Ahtiks tegemisel nähakse küll tued puuduvad. Ma võiksin siin ehk mõndagi Ahti kohta unistada, aga et mull kindlad ained puuduvad, vaikin parem. Seda nimetan veel, et ka merejumala ega veejumala sõna rahva seas mulle pole kõrva puutunud. Ma olen ainult vete valitsejast, veevalitsejast, mere valitsejast, vee kuningast ja merekuningast kuulnud. Aru korral olen ka küll jumala sõnu kuulnud, aga niisugusel vee ehk merejumalal oli juba võeras maik juures, s. o. jäi küsitavaks, kas sõna rahva suus sündinud.

Kõrv teab mitu lugu veejumalast. Ühes räägitakse, kudas mehe kirves järve langenud ja kui mees kirvest taga kaevanud, veejumal mehele vask-, hõbe-, ja kuldkirvest pakkunud. Sedasama lugu räägitakse tavalisesti aga veevaimust. Teises jutus paneb veejumal mehe, kes sügise õige noore jää ajal üle järve sõidab, halli hobusega ja kuldjalastega saaniga jää all vasta oksa sõitma, et inimesed kergemeelselt laia vee valla katust katki ei sõtkuks. Seal all järves veejumala juures on naisi ja lapsi, noori ja vanu hulgana koos, üks seal, teine teal, mõned käivad ja toimetavad, kõnelevad ja naljatavad. Need on kõik need, kes aja jooksul ära upunud. Veejumala asemel tarvitakse ehk veevalitseja või vee kuninga nime, kui ülepea mind mu Tooma usk jutu sisu poolest petab. Vastukorral ei maksa ülepea ilma aegu sõnu raisata.

Kui meil Ahtid veel tuntakse, siis piaks meie Ahti seesama olema, mis Soomlaste Ahti või Ahto. Soomlased teavad temast aga palju rohkem kõneleda. Nende Ahti on rohuhamega vahuse vaibaga vanamees, keda ka vee isandaks, laenete kuningaks, sadahaua valitsejaks kutsutakse. Veejumalast või veevaimust räägitud kirve lugu tunnevad Soomlasedki, kirveste pakkuja on siin aga Ahti. Ahti abikaasaks arvati vete-ema ehk Vellamot. Muud vees asujad hüütakse Soome lauludes Ahtolaisteks, vee väeks, Vellamo väeks, Aho lasteks, Vellamo neiudeks j. n. e., seega peeti siis muid vee vaimusid Ahti ja Vellamo lasteks. Sotkottared viibivad hea meelega ranna ääres pilliroos ja rohus ja suevad seal juuksid kuldse harjaga otsekui meie näki-neiud, ilma et laulud neist iseäralikku pahategu ometi kuulutaksivad.

Aga olgu sest. Neist pikemalt kõneleda ei puutu selle kirjutuse ülesandesse.