Tarvastu naene läinud korra oma väikse lapsega mööda Võrtsjärve äärt külasse. Käinud tüki maad ära.
Korraga kuulnud pilliroos nagu solinat. Naene hakanud sinna poole vaatama. Näinud: pilliroos pesnud ennast üks ilus naesterahvas.
Naist nähes jätnud peseja pesemise seisma ja hakanud naese peale vahtima. Naene ehmatanud ära, ei saanud esmalt sõnagi suust.
Näkk varsti naese käest küsima: "Anna see laps minule!"
Naene toibunud siis nii palju, et Jumala nime saanud appi hüüda.
Seda kuuldes kadunud näkk solinal vee alla ära. Ei enam näha midagi.