Ärvita rabas olnud enne suur umbjärv, mis ikka enam kinni kasvab. Seal rabas kasvab palju jõhvikaid. Külalapsed käinud neid sealt noppimas.
Korra olnud salk poissa ja tüdrukuid marju noppimas. Üks kask kasvanud viltamisi järve kaldal.
Korraga näinud marjulised järve kaldal puu otsas ilusa valgete riietega naesterahva. See tõmmand ikka käega ja kutsunud lapsi.
Lapsed olnud väga ehmatanud. Ei julgenud paigastki liigutada.
Viimaks saanud näkk aru, et lapsed ei tule. Hakanud lapsi sõimama kõigesuguste roppude sõnadega. Selle peale hüpanud näkk kilgates järve, nii et sambla tükid taeva poole lennanud. Tüki aega kostnud veest veel laul, kuni viimaks kõik ära kadunud.
Lapsed joosnud hirmuga koju. Ei julgenud enam mitmel ajal sinna marjule minna.
Jüri Kelneri suust Merjast, 74 a. vana.