Igal Jaani õhtul tulnud üks kena neiu kuni õladeni mere veest välja. Nutnud suure häälega ja palunud ennast peastma tulla.
Mitu meest hüpanud vette ilusat tüdrukut ära peastma. Saanud nad aga vette hüpanud, kadunud nad vette. Ainult mõne päeva pärast uhtunud laened noorte meeste kehad kaldale.
Viimaks saanud igaüks aru, et kena neiu keegi muud ole kui näkk.
Rahvas arvanud, et vee neitsi noorte meeste hinged enesele peiuks võtnud, laened aga kehad kaldale toonud.