Korra läinud mõisa härjamees Nõlva jõe äärde. Näinud: valge vasikas joosnud kaldalt jõkke, kadunud vee alla. Mees vaadanud, oodanud kas vasikas tuleb nähtavale, aga ei tulnud.
Mees läinud mõisa, rääkinud lugu teistele.
Need arvanud et see mõisa vasikas olnud. Mõisa vasikad luetud ära, kõik alles. Teised naernud, et härjamees valetanud.
Teine kord näinud mõisa kubjas just sellesama koha peal hobuse varsa, kus härjamees vasika näinud. Kubjas tahtnud varsa kinni püüda. Vars joosnud jõkke.
Mölder kuulnud sealt jõest mitmesuguste loomade hääli, aga vaatama mindes ei näinud midagi.
Möldri sulane juhtunud ka korra varsa nägema. Vars tulnud just jõest kaldale. Sulane võtnud püssi pannud kolmekandilise pastla nõela püssi ja lasknud varsa.
Pauk käinud. Valju karjumist kuuldud ja pärast nähtud veel sinist suitsu. Sest saadik ei näinud seal keegi enam näkki.
Enne seda uputanud näkk sinna alati inimest ja loome ära. Seda kohta kutsutakse praegu veel Ruuna-hauaks ehk Ruuna-augu-hauaks.