Ennemuiste läinud üks vanadlane mees Paarika järve taha metsa kõndima. Järve kaldale jõudes näinud ta üsna enese ligidal noore ilusa naesterahva ennast pesevat.
Vanamees jäenud pärani suga lugu imestlema. Mõtelnud: Kes see naesterahvas ometigi siin piaks olema? Jäenud salaja vaatama, kuhu see naesterahvas viimati läheb.
Ilus naesterahvas pesnud enese puhtaks, kuivatanud lumivalge linaga kuivaks, pannud riided selga, sugenud pea siledaks ja ehtinud ennast iga viisi.
Viimaks võtnud naesterahvas lina ja seebi, sirutanud käed edespidi ja lasknud nagu merelind, pea eel, otseti kaldalt järve vette. Vesi löönud vulisedes kahelt poolt kokku. Vanamees ei näinud enam midagi. Sai aga aru kätte, et naesterahvas keegi muu ei olnud kui järve näkk.
H. Lutsu suust.