Valge jõe ääres Sinipalu heinamaal olnud kaks plikakest karjas. Need näinud seal valges riides neiu edasi, tagasi kõndivat.
Neiu kudunud musta sukka ja laulnud ise:
"Kujun, kujun surnu sukka,
kujun kooljal koiva katet!"
Tütarlapsed läinud uudishimulikult lähemale. Neiu tõmmanud tütarlapsi käega, otsekui kutsuks neid enese juurde.
Tütarlapsed ei julgenud ometi minna. Kuuldud laul kohutas neid ära.
Nüüd läinud neiu jõkke suure kivi otsa, visanud enesele vett üle pea ja laulnud kolm korda:
"Tund on tulnud, mees pole jõudnud!"
Siis aga hüpanud plumsatades vette, jäenudki vette. Varsti selle peale upunud sinna üks mees ära.