Püha kihelkonnas elas sel ajal üks noor neiu, nägus kui näkineitsi, kaunis kui murueide tütar. Ei leidnud Saarest ega Sõrvest ega Muhustki teist tütarlast, kes iluduse ja headuse poolest Püha neiu oleks võitnud. Neiu nime on küll rahvasuu unustanud, aga kenadus ja lahkus elavad mälestuses edasi. Sellele nägusale neiule ilmus igas kuus kosilasi, ilmus Lihulinna vanema poeg, ilmus Muhu valitseja, ilmus muid vapraid noorimehi Saarest ja Sõrvest, ilmus isegi isa poolt suuremat sugu sugulane Soomest, kuid neiu ei võtnud ühtki kosilast vasta. Arvas, et vara veel neiupõlvest lahkuda ja naise kohusid kanda võtta.
Eks kuulnud Püha neiu nägususest ja kenadusest vanapagana poisski. Poisil ei muud kui Püha neiule kosja. Aga põlgas Püha piiga paremad peiud ära, ega ta siis vanapagana poisile hakanud minema. Neiu saatis vanapagana poisi naeruga tagasi.
Vanapagana poisil neiu ometi nii meelt mööda, et ilma neiuta enam ei ihka elada. Ei saanud neiut heaga enesele, tahab tõmmata, vägivaldsel viisil röövida. Maksku, mis maksab, Püha piiga peab mu omaks saama! sõnub põlatud kosilane iseeneses.
Vanapagana poiss läheb videviku varjul neiu talu ligidale, jääb sinna varitsema. Ootab, kuni unetütred tulevad pererahvale nõelu silmi torkama, ootab kuni kilgid toas lugusid löövad ja magajatele uinulaulusid laulavad. Avab siis tasahiljukesi ukse, sammub vargsi neiu voodi ette. Kuuleb võõra käimist kilk, aga ei kuule neiu isa ega ema ega kuule neiu ise. Kilk on neiu nii magusasti unetütre kaissu tudutanud, et neiu sedagi ei märka, kui röövel ta ettevaatlikult voodist välja sülle võtab ja süles kandes kikivarvul õue sammub.
Õues röövlil uus mure: kudas kallist saaki kottu kaugele viia, ilma et see ärkaks ja kodurahvast appi kutsuks? Süles kandes võiks kandja kergelt komistada ja neiu üles äratada. Pea ometi röövlil hea nõu peetud: moondab iseenese toredaks täkuks. Tõstab tütarlapse selga istuma. Sammub siis kodu poole tasakesi edasi, et magaja ei ärkaks. Tee lüheneb, maa väheneb, röövel jõuab kalli saagiga varsti ju Kuresaare kohale.
Uinub neiu, kuuleb kukk. Kukk kuuleb täku tasast sammumist. Kukk arvab: seda tarvis kanadele kuulutada ja inimestelegi ilmutada. Kukk uudist kuulutama.
Täkk kuuleb kuke kuulutust. Külmavärin käib kehast läbi. Täku meelest kõlab kuke kuulutus: "Võtke neiu röövel kinni! Võtke neiu röövel kinni!" Täkk kartma: kukk kihutab kinnivõtjad mu kannule! Kurja südametunnistuse häält kuuldes tahab täkk tõtata, kuid komistab astudes.
Sedamaid ärkab röövitud Püha neiu. Ei saa esmalt asjast vähematki aru. Arvab enese ikka alles voodis uinuvat, kuid tunneb, voodi nagu liiguks all. Neiu hõerub silma, hõerub teist, silmalaud ei taha lahti minna, pimedus peidab maad, taevast. Aega mööda hakkab neiu aru saama, nagu sõidaks ta kellegi seljas. Unenägu! mõtleb neiu esiti, aga kui silmad endid enam avavad, märkab: ei ole unenägu, vaid tõsi taga. Märkab, et hobuse seljas istub ja hobune edasi sammub.
Neiu mõistab: head niisugune salajane sõit öösel ei tähenda. Vist on keegi kosilane teda "tõmmanud" ja viib nüüd oma koju. Neiu ei taha aga veel kellelegi naiseks minna, olgu kosija ka kas Rootsi kuninga poeg.
Neiu appi hüüdma: "Kuuljad, nägijad, tulge appi! Kuuljad, nägijad, tulge appi!"
Ei kuulnud appihüüdu peremees ega sulane, kuulis ainult külakoer. Küll ruttas koer appi, küll haukus, et laan laksus ja kaasik kajas, aga tõmmatud tütarlast koer ometi päästa ei suutnud. Täkk tormas neiuga edasi oma kodu poole.
Uuesti neiu appi hüüdma: "Kuuljad, nägijad, tulge appi!" Ei kuulnud appihüüdu külarahvas, külarahvas saatis enesest päevaväsimust eemale, kuulis appihüüdu ometi Tõll. Tõll oli õhtul tööga hiljaks jäänud. Sammus nüüd teine poolt Saaremaa servast öösel kodu poole. Korraga kostab läbi öö vaikuse neiu hääl Tõllu kõrvu: "Kuuljad, nägijad, tulge appi!"
Tõll ei oleks Tõll olnud, kui hädalisele appi ei oleks läinud. Tõll sirutab sedamaid sääri, välgutab kandu: ikka appihüüdja poole. Silmab pea: hobune jookseb, neiu seljas, neiu aga karjub appi.
Tõllul aru käes, et hobune õige hobune ei ole. Tõll põrutab hobusele: "Pea kinni!"
Ei hobune kuula, vaid tormab edasi.
Tõll arvama: küll ma sind õpetan, kui sõna ei kuule. Tee ääres kasvab paras pihelgas. Tõll pihelgas peosse, jookseb hobuse juurde. Küll püüab täkk tuhat nelja eest põgeneda, aga Tõll kargab iga korra seitse sülda edasi. Jõuab varsti täkule järele.
Säuh! sähvab Tõll pihelgaga täkule kaela pihta. Pats! langeb täkul pea otsast maha. Langeb maha, vajub maa põhja. Täku keha kukub külili, jääb külili.
Neiu kargab täku seljast maha, tänab Tõllu päästmise eest: "Ei oleks sa mulle appi tulnud, oleks röövel mind ei tea kuhu viinud! Tänu sulle päästmise eest!"
Tõll naeratades vasta: "Tegin ainult, mis kohus teha!"
Tõll peata täkku vaatama. Ei täkku enam kusagil. Kivi täku asemel. Tõll vaatab kivi. Vaadates aru käes: täkk kiviks moondunud.
Täku kiviks moondunud keha võib praegu alles Kellamäe ligidal maantee ääres näha. Esiotsa hüüdsid saarlased seda kivi hobuse kiviks, pärast lühendasid hobusekivi hookiviks. Hookivi nime kannab see mälestusemärk meie päivilgi, olevikule ja tulevikule kuulutades, et ülekohtuste tegude eest nendekohast palka maksetakse.
Pärast tõmmamist Püha neiul iga öösel ahastus, hirm südames: ehk tuleb jälle tõmmaja unesülest ära viima. Neiu pea kuulutama: vasta võtan kosilase, kui mees meelt mööda. Eks kuulegi kõnet Muhu valitseja ja sõida Püha neiule teist korda kosja. Neiu võtab kihlad vasta, peab toredad pulmad, saab Muhu valitseja kodukanaks. Pole enam hirmu, et vanapoisi sulased veel tuleksid toast tõmmama ehk vägisi ära viima.