Korra hoidis karjapoiss oja ääres karja. Lehm läks üle oja võõrasse karja. Poiss järele, lehma sabasse kinni, viskab lehma üle oja oma karja tagasi. Poisil aru käes, et ta jõumees. Läheb koju, räägib oma suurest jõust perenaisele. Perenaine naerab poissi. Poiss pahandub. Jätab karjaseameti maha, läheb enesele vastast otsima.
Otsib tüki aega. Ei leia kedagi. Viimaks jõuab suurde metsa. Eksib ega oska enam metsast välja. Näeb metsas suure maja. Läheb selle maja juurde.
Majas vanaeit üksi kodu. Poiss palub öömaja. Vanaeit lubab.
Vanaeit varsti küsima: "Kuhu lähed?"
Poiss vasta: "Lähen vastast otsima. Tahan rammu katsuda. Olen suur jõumees, kuid nüüd eksinud!"
Vanaeit vasta: "Või otsid vastast! Kahju, kahju, et mu poegi pole kodu! Läksid metsa. Võiksid nendega jõudu katsuda. Siiski kui meile öömajale jääd, saad mu poegi näha. Tulevad õhtuks koju!"
Vanaeit toob poisile toobritäie pudru ette. Sunnib sööma. Poiss sööb natuke. Vaevalt tunda, et toobrist söödud.
Vanaeit seda nähes ütlema: "Sa sööd ju just nagu kärbes! Mis jõumees see, kes nii vähe sööb!"
Poisile hakkab ju vähe hirmu peale tulema. Hirm kasvab suuremaks, kui poiss toas mitme sülla pikkuseid sänge näeb.
Poiss küsima: "Kelle sängid need on?"
Vanaeit vasta: "Eks mu poegade sängid. Tulevad pojad koju, heidab teine teise sängi magama!"
Vanaeit juhatab poisi magama. Toob poisi jaoks pengi, paneb põrandale kahe sängi vahele. Penk lai nagu leivalaud. Poiss heidab magama. Aga ei und taha silmi tulla.
Õhtu hilja jõuavad vanaeide pojad koju, igalühel karu õlal. Poiss vaatab: vanaeide pojad suured nagu kuused metsas. Hakkavad sööma: söövad toobritäie pudru ja poole härga ära, joovad tõrretäie vett peale.
Vanaeit poegadele rääkima: "Täna tuli üks väike mees siia. Nimetab ennast jõumeheks. Otsib vastast!"
Vanaeide pojad vasta: "Eks me või selle väiksega jõudu katsuda. Aga täna ei maksa enam. Oleme väsinud. Küll homme jõukatsumise ette võtame!"
Kõik, mis poiss näeb ja kuuleb, kasvatab hirmu veel palju suuremaks. Poiss mõtlema, kudas sest majast pääseda.
Hiiud heidavad sängidesse magama. Poiss pengi peal nende vahel.
Ei lähe kuigi kaua aega mööda, kui hiiud ju hakkavad norskama. Nii pea kui üks norskab, lendab poiss kangest norskamisest nagu heinatuust pengilt teise hiiu peale. Teine hiiu norskab vasta. Poiss lendab teise hiiu pealt esimese hiiu peale.
Nii kestab lugu tükk aega. Poiss tahab püsti tõusta ja põgeneda, aga hiiude norskamine ei anna mahti.
Viimaks pöörab ennast üks hiiu magades vähe teisiti. Selle hiiu norskamine vaikib silmapilguks. Sel silmapilgul pääseb poiss jalule, jookseb rutuga ukse äärde. Tahab õue minna. Ei saa ust lahti. Vanaeit kuuleb viimaks ukse lõgistamist. Tuleb, küsib, mis poisil tarvis.
Poiss ütleb, et hädasti tarvis õue minna. Vanaeit laseb poisi õue. Niipea kui poiss õues, annab jalgele tuld. Jookseb, kuda iganes jaksab. Ikka kaugemale majast.
Hommikul hakkavad vanaeit ja pojad poissi otsima. Ei poissi kusagil. Otsivad maja sees ja maja ümber. Asjata. Nüüd aru käes, et poiss põgenenud.
Hiiud poissi jälgi mööda taga ajama.
Võta poiss enam kinni! Poiss kaugel juba hiiude majast.
Põgenedes silmab poiss korraga Kalevipoja. Kalevipoeg tuleb lauakoormaga. Poiss kardab, et hiiud teda taga ajavad. Hakkab Kalevipoega paluma: "Päästa mind tagaajajate küüsist!"
Kalevipoeg küsima, miks poissi taga aetakse. Poiss kõneleb oma äpardust.
Kalevipoeg ütlema: "Mis sinusugune kirbukene meestega võitleb! Kardad tagaajajaid, poe mu tasku varjule!"
Poiss ronib vägimehe tasku.
Varsti tagaajajad väljas. Tagaajajad arvama, et Kalevipoeg põgeneja ongi. Hiiud Kalevipoja kallale. Hiiudel pikad piitsad, piitsa otsas kivid. Katsuvad nendega Kalevipojale pihta anda. Vägimees laudadega vasta. Laud laua järele puruks. Uus asemele. Pika peale Kalevipoja lugu täbaraks minemas. Lauad lõpukorral. Vastased piitsadega kallal. Kalevipoeg üksi vasta.
Korraga hüüab hääl põõsast: "Servi lauda! Servi lauda!" Siiamaale lõi Kalevipoeg laudadega lapiti. Lõi iga kord laua puruks. Õpetust põõsast kuuldes vägimees serviti laudadega lööma. See mõjub. Natukese aja pärast jätavad hiiud kallaletungimise järele. Põgenevad.
Kalevipoeg vaatama, kes talle hea nõu annud. Vaatab ümber. Ei näe kedagi.
Kalevipoeg hüüdma: "Tule välja, kes mind õpetasid!"
Hääl põõsast vasta: "Ei tohi!"
Kalevipoeg kohe: "Ära karda! Ei ma sulle viga tee!"
Hääl põõsast jälle: "Ei tohi sellepärast tulla, et olen alasti!"
Kalevipoeg tükk kasuka hõlma küljest, põõsasse. Hüüab ise: "Võta see enese ümber. Tule siis. Ei ole enam alasti!"
Põõsast ronib siil välja vägimehe ette. Enne oli siil alasti. Kalevipojalt sai siil okkalise kasuka. Niisugune okkaline, nagu siili nahk, oli Kalevipoja kasukas. Mõned ütlevad, et see lugu Siilikõrves sündinud.
Nüüd kutsub Kalevipoeg poisigi taskust välja. Ei poiss tule. Kalevipoeg pistab käe tasku. Tõmmab poisi välja. Poiss kõva ja kange; hing väljas. Hiiude piitsahoobid poisi hinge võtnud.