Enam kui mett, rohkem kui jõulumauku armastas Tõll pähklid. Ei hoolinud vaevast ega pikast teest, kui aga pähklid Abruku saarelt tahtis saada. Sest Abruku saarel kasvas ennemuiste pähklid, mille sarnaseid vaevalt Saksamaalt saadi ja Daanimaalt toodi.
Korra sundis süda Tõllu jälle taga: mine pähklile! Eks Tõll läinudki. Ja Abruku saar just nagu ootab, et kuulsale vägimehele külakosti anda: sarapuud üsna kummardasid Tõllu ette, just kui paluksid ise: päästa meid koormast. Ega Tõll ennast palju paluda lasknud: andis abi ühele, andis abi teisele. Kes abi sai, pea püsti tõstis: lehti kergesti liigutades kiitis koorma kergituse eest.
Tõll toppis tündri täie ühte taskusse, teise tündri täie teise taskusse. Ruumi veel küllalt. Veel kutsuvad sarapuud Tõllu poole latvu kummardades: Tule meile külaliseks! Eks Tõll lähegi. Ei pane tähele sugugi, et tuuletaat tantsima hakanud ja veevaimud tantsu pärast vihasiks saanud: hüppavad valges vahus üles, alla.
Korraga silmab Tõll: veevaimud viha üsna Abruku ligidal sõrulaste laeva peale välja valamas. Veeretavad laeneid niisuguse võimuga vägevalt ja kõrgelt sõrulaste laeva peale, et laev enam tasakaalu ei jõua pidada. Näkineiu haarab laeva servast kinni, kisub laeva serva alla vett. Soovib sõrulasi enesele mere põhja seltsilisteks.
Tõll näeb tuuletaadi, veevaimude ja näkineitsi tempusid. Tõllul sõrulased kallid. Ei taha armsaid alamaid veeväele ilmaaegu seltsilisteks anda. Tõll ei hooli enam sarapuu soovist ega pane pähklite paljust tähele. Tõll karsumm! kohe vette. Seitsme sammuga laeva juures. Sasib sedamaid laeva servast kinni, kisub laeva serva näkineiu käest lahti, valab vee laevast välja, seab laeva laenetele püsti seisma, hoiab aga ise näpuga masti otsast kinni, et tuuletaat uuesti laeva näkineiu kaissu ei viskaks.
Laevamehed alles laenete käes vetega võitlemas. Juba sirutab näkineiu käe pea ühe, pea teise laevamehe järele välja, ihkab pea üht, pea teist sülle tõmmata, kuid mehed rabavad endid näkineiu käte vahelt lahti, ujuvad Tõllu poole. Tõll aja viitmata appi: ühe käega hoiab laeva kinni, teise käega nopib mehi laenetest välja laeva tagasi.
Tuuletaat ei taha Tõllule võitu anda. Tormab niisuguse tuhinaga Tõllu ja laeva kallale, et kaldal kuused pikali kukuvad ja männad murduvad, et lahe veed vahuks moonduvad ja just nagu katlas keevad. Tõll kartma, et ehk tuuletaat ta käest laeva kogemata kisub ja mehed näkineiule seltsilisteks saadab. Tõll sellepärast laev õlale, laeva õlal kandes Saaremaa kalda poole.
Teel laeva tüürimehel tahtmine näha, kas lahe vesi ikka veel nagu katlas keeb. Mehike kummardab vaadates liig palju üle ääre, kaotab tasakaalu, satub otsekohe veevaimu sülle. Enne kui vahu pärast veevaim juhtumist õieti märkab, Tõll nagu kull tüürimehe karvust kinni, tõstab märja mehe laenetest välja. Ei pane meest ometi enam laeva teiste juurde, vaid taskusse pähklite peale sooja. Ehk küll enam kui tündri täis pähklid taskus, tüürimehel taskus veel ruumi küllalt: mehe pea ulatab taskust just parajasti välja vaatama.
Küll vihub tuuletaat vihal laeneid vasta Tõllu rindu ja selga, küll katsub näkineiu Tõllu jalgu alt tõmmata ja vägimeest komistama panna, aga asjata kõik: pea püsti, jalg kindel kui kalju sammub Tõll, laev õlal, tuuletaadile ja vetevaimudele vasta naerdes kaldale. Kaldal meestelgi kindel maa jalgade all; sinna ei ulata hullavate tantsijate võimus enam. Kaldale paneb Tõll mehed kõige laevaga maha.
Laevameestel tänab suu ja kiidab silm vägimeest, kes neid Manala maja ukse eest kodusele Saaremaale tagasi toonud.