Mustvee Linnanõmme kandis Kalevipoeg tarviliku osa ehituseaineid kokku, laudu Takka-Peipsist, kiva ümbrusest. Pea lauavirnad siin, kivivared seal, ei pääse enam läbi kriimsilm ega mesikäpp.
Vägimees ainete hulka silmitsema: piisab tubli linna jaoks. Aeg ehitada.
Hakkabki ehitama. Kaevab labidatäie, paneb kivi, teise täie, teise kivi. Õhtuks alus valmis.
Teisel päeval uue jõuga tööle. Kivi ikka kivi peale, vähe savi vahele, et müür maha ei variseks. Tund kulub, jalg müüri kerkib: teine tund, teine jalg. Õhtuks sada vakamaad müüri jalakõrguselt valmis.
Rõõmsalt vägimees õhtul uinuma. Ärkab hommikul. Vaatab: kus müür? Kadunud. Vaenlane öösel müüri lõhkunud, kõik kivid laiale loopinud.
Vägimees uue hooga tööle. Õhtuks jälle niisama palju müüri valmis.
Kalevipoeg puhkama. Hommikul kõik müür jälle kadunud.
Kalevipoeg uuesti tööle. Õhtul valvama. Tahab lõhkujat tabada.
Valvab keskööni. Ei kuulda, näha ühtki lõhkujat. Keskööl vajuvad vägimehe silmad vähä kinni. Korraga vali mürin. Kalevipoeg kivilt istumast püsti. Vaatab: linnast ei enam jälgegi järele.
Paha meelega heidab Kalevipoeg Linnutaja mäele puhkama, linna ehitamist Linnanõmmes linna ehitamiseks jättes. Kivimurd tunnistab praegu veel vägimehe ehituse jälgi.
Ärgates Kalevipojal nälg. Vägimees sammub tüki maad edasi, satub Tähkvere Lusika soos heina niitva naisega kokku.
Kalevipoeg paluma: "Anna leiba!"
Naine vasta: "Mul leivakott küll kaasas, aga kui leiva sulle annan, kudas ise siis heinamaal nädala ära elan? Enne laupäeva ei või ma koju minna. Kodu kaugel!"
Kalevipoeg seletama: "Niidan sinu eest kõik rohu maha!"
Naisel heinamaal lambad kaasas. Kalevipoeg nõudma: "Tapa mulle lammas heinategemise eest!"
Naine nõus. Läheb tapma. Seni vägimees vikat kätte, niitma. Vikat välgub, puud, põõsad lendavad hirmul eest, rohust ei rääkidagi. Must muld veel järel. Kalevipoeg sõnub ise: "Putked maha! Putked maha!" Juba vikat nüri. Kalevipoeg luisk kätte, vikatit teritama. Varsti vikat terav. Kalevipoeg luisk käest maha. Lusikasoos praegu alles suur kivi, Kalevipoja luisk, näha.
Luiskamise ajal tuleb naine sinna. Kohkudes näeb lugu. "Kulla mees, rikkusid mu heinamaa. Nüüd surevad loomad nälga!"
Kalevipoeg vasta: "Pole viga! Saad siit heinu küllalt. Tahtsin sind aidata, et sul ega su omakstel edaspidi niitmisega nii palju vaeva ei oleks. Puhastasin soo kõigest risust, kändudest, puudest, põõsastest!"
Lusikasoos Kalevipoja kaar praegu alles tunda. Hulk sood kaare moodi lage. Kaare harja kohal kasvavad mõned üksikud puud.
Kalevipoeg rändab edasi Harjumaale linna ehitama. Sealgi laua puudus suur. Vägimehel ei muud kui otsekohe läbi mere Soomest laudu tooma.
Soomes, laudu enam kui küll. Vägimees kaksteistkümmend tosinat laudu selga, Kuusalu poole läbi mere sammuma. Jõuab Turje keldri juurde välja.
Turje keldris vanapagana kõrts. Kaks neiut Kalevipojale vasta, kutsuvad oma märjukest maitsema.
Neiud joodavad Kalevipoja joobnuks. Vanasorts seda nähes vägimehele kallale. Vägimees laudadega vasta. Laud laua järele puruks. Ei vanasorts hooli. Ikka uue hooga kallale.
Korraga hüüab hääl: "Ristitud maa peale!"
Ligidal risti küntud põld. Seal jätab vanasorts Kalevipoja rahule. Kalevipojal lauad otsas, linnaehitus jällegi katki.
Kalevipojal meel paha, et linnaehitamine uuesti nurjas. Vägimees tahab Alutaga õnne katsuda. Sammub jällegi Soomest laudu tooma, otse läbi mere. Vaidlu saare juures ulatab vesi saapa sääreni, Mohni saare juures aga rinnuni või koguni kaelani. Kalevipoeg sõnuma: "Tohoh, kipub ju mehe kallale!"
Soomest võtab vägimees jälle tubli lauakoorma turjale, sammub läbi mere Viru ranna poole. Umbes kesk merd hakkab kivi varvaste ees veerema. Vägimees käsi vette, kivi veest välja. Viskab kivi jalgade eest maale. Malla mõisa juures praegu alles näha, suur nagu heinasaad.
Ühe teate järele tahtis Kalevipoeg linna Nigulasse ehitada, teise järele Jõhvi. Hakkas küll tööle, aga ei edenenud linnaehitus sealgi. Vihasel tujul jättis vägimees peatöö katki.