Mõne aja pärast uurib Pikker välja, et vanatühjal üks rikas peremees heaks sõbraks. Selle juures käib vanatühi tihti võõrsil.
Pikril sedamaid nõu peetud. Moondab enese poisiks, läheb rikkaperemehe külamehe juurde. See külamees elab koguni vaest viisi. Pikker paluma: “Ole hea, võta mind enesele poisiks!"
Vaene peremees vasta: “Ei või võtta! Vaesus majas. Ei suuda palka maksta! Küll teen tööd ja näen vaeva, aga pea viib tuulispask põllult vilja, pea kaob vili aidast ära. Ikka peenike peos, puudus peres!"
Pikker trööstima: “Ära karda! Ei ma palka tahagi. Teenin ainult kõhutäie eest! Võta mind aga teenima. Aitan valvata, et su vara enam ei vähene!"
Peremees lepib viimaks Pikriga kokku. Pikker heidab vaesele peremehele poisiks. Teeb tööd nagu iga muu poiss. Peremees peab teda tavaliseks poisiks.
Nädalid lähevad mööda, Pikker ikka alles vaese peremehe juures poisiks. Ei saa sammugi asjaga edasi: Keegi ei tea ütelda, kuhu vanatühi pilli varjule pannud.
Lõikuse aeg jõuab kätte. Vaene peremees lõikab vilja, peksab rehe, hakkab tuulama.
Korraga Pikker peremehele ütlema: “Me teeme tööd, näeme vaeva, aga meie tööst pole kasu midagi. Tuulispask viis ju osa kuhilaid. Paned vilja salve, tuleb tulihänd, viib vilja. Paljad lusted, keed jäävad järele! Vili külamehe aidas!"
Peremees küsima: “Kust sa seda tead?"
Pikker vasta: “Säh, võta mu müts, pane pähä, küll siis näed!"
Vaene peremees viib tuulatud vilja aita. Võtab Pikri mütsi, paneb pähä, jääb valvama.
Valvaja näeb: külamees tuleb tulihänna kujul aita, kahmab mõne vaka vilja selga, läheb viljaga oma teed.
Vaesel peremehel süda täis. Ruttab kohe rikka külamehe juurde, kes praegu vaese peremehe vilja oma salve viinud. Hakkab rikka külamehega riidlema: “Tuhat ja tuline! Mina teen tööd ja näen vaeva, sina vead ilma luba küsimata mu vilja ära. Mina teen tööd, näen vaeva, pean ainult lusteid ja aganaid sööma. Röövitud vilja pead mulle tasuma!"
Rikas külamees teeb, nagu kuuleks suurt uudist. Vaidleb vasta: “Mis juttu sa räägid! Mina sinu vilja ära vedanud? Kas mul seda tarvis? Mul enesel vilja küllalt. Mine, vaata, aidad laeni vilja täis."
Vaesel peremehel oma nägemise järele kõik teada. Kostab rikkale: “Sellepärast sul aidad laeni vilja täis, et minu ja teiste külameeste aitadest ära vead. Ära salga ühtigi! Nägin ise natukese aja eest, kudas mu aidast viljavooriga välja tulid. Nii oled alati teinud! Anna mu vili tagasi!"
Rikas peremees ei taha tagasiandmisest midagi teada. Vaene peremees käib ikka peale. Rikas saab vihaseks, viskab vaese uksest välja.
Kurvalt läheb vaene peremees koju Pikrile häda kaebama. Pikker peremeest trööstima: “Kannata, kannata! küll rikas korra palga leiab."
Rikas peremees ei saa vaese peremehe vilja tagasinõudmise järele enam rahu. Murrab pead, kudas vaene peremees aru saanud, et rikas peremees vaese aidast vilja ära viib.
Rikas peremees kutsub kõige pere kokku. Kõneleb, mis külamehelt kuulnud. Ise ütlema: “Kudas vaene külamees ometi teab, mis me kavalusega salaja teeme?"
Peremehe poeg varsti vasta: “Külamehel väga tark poiss. Küllap see vist kõik meie saladused välja uurib!"
Peremees kohe: “Tarvis pärale päästa, kudas lugu ses suhtes. Saame aru kätte, et külamehe poiss meie saladused välja uurib, peame abi otsima, kudas sellest poisist lahti saame."
Peremehe poeg ütlema: “Tahan selle väljauurimise enese peale võtta. Lähen, poen vana tühja kirstu sisse. Minge külamehe juurde, paluge, et külamees kirstu kusagile oma ulualla võtaks. Kirstus olles kuulen külarahva kõned ära. Saan teada, mis nad arvavad. Pärast tooge mind kirstuga jälle tagasi."
Rikkal peremehel nõu meelepärast.
Rikas peremees läheb vaese külamehe juurde. Palub: “Meil majad ruumi puuduse ja asjade paljuse pärast nii kitsad, et me ei mahu aidas endid enam ümber pöörma. Ole hea, võta riidekirst seni oma ulualla hoiule, kuni ruumi teeme. Mõne päeva pärast viin kirstu jälle tagasi!"
Lahke südamega vaene peremees ettepanekuga nõus. Lubab palvet täita: “Too siia! Toaräästa all ruumi küll!"
Rikas peremees läheb koju. Poeg poeb riidekirstu, isa paneb kaane pealt kinni, viib kirstu vaese mehe juurde. Ei ütle vaesele mehele, et poeg kirstus varitsemas.
Varsti Pikker vaesele peremehele ütlema: “Viime parem selle kirstu ulualt ära tuppa parsile!"
Vaene peremees küsima: “Mis tarvis?"
Pikker vasta: “Sul pole kõiki tarvis küsida. Tee ainult minu käsu järele. Küll näed, et käsi paremini hakkab käima!"
Üksi tõmmab Pikker kirstu selga, viib tuppa, paneb parsile. Ütleb peremehele: “Too metsast kadakaid, küta hästi ahju, et kirst parsil palavat tunneks!"
Peremees kütab. Tuba suitsu täis.
Korraga kuuleb peremees, keegi hakkab paluma: “Kulla vennad, laske välja, laske välja! Hinge paneb kinni!"
Peremees vaatab ümber, ei näe kedagi. Jookseb hirmuga Pikrile kõnelema, et keegi palub ennast välja lasta, aga pole näha kedagi.
Pikker teab küll, et külamehe poeg kirstus ja sealt ennast välja palub. Läheb peremehega tuppa. Ütleb peremehele: “Küta ahju veel tublisti, et külamehe niiske kast kuivaks saaks!"
Seda kuuldes rikka mehe poeg uuesti paluma: “Kulla sõbrad, laske välja! Laske välja! Suits ei lase enam hingatagi!"
Pikker sedamaid seletama: “Kuule, juba kirst hakkab kõnelema!"
Rikka mehe poeg kirstust vasta: “Ei kirst kõnele. Inimene kõneleb. Laske välja! Suren siia!"
“Mis maksad meile, kui sind välja laseme?"
“Mis tahate?"
“Pead peremehele vilja tagasi andma, mis te tulihänna näol olete aidast viinud!"
“Toome kõik tagasi. Laske aga välja! Mul algavad pea pulmad. Saadan teile pulmajookigi!"
“Ei! Pulma pead meid endidki kutsuma!"
Rikka mehe poeg nõus: “Kutsun! Kutsun sedamaid! Laske aga vangist välja!"
“Olgu siis! Võid minna!"
Rikka mehe poeg pääseb kirstust välja. Läheb koju, kõneleb isale äpardusi. Ei aita, rikas peremees peab vaesele peremehele selle vilja kõik tagasi viima, mis ta tulihänna näol vaeselt peremehelt röövinud.