Mõne aja pärast Leigril tarvis Pühalepa poole minna. Tahtis nüüd hoolega vaadata, mis moodi Pühalepa meeste kirik saanud.
Vägimehel tahtmine kirikut seest poolt silmata. Ei pääse ometi kirikusse sisse: kiriku uks liig madal, Leigri kasv liig pikk. Kuid vägimees teab nõu: laseb enese käpakili, pistab pea uksest sisse, vaatab ümber, sõnub ise: "Mis koerakong see on?"
Tõuseb pahaselt püsti. Kirikulised näevad hiljemini vägimeest; hakkavad paluma: "Tule ometi vahel meie kirikussegi. Heida ka ristiinimeseks!"
Leiger naerdes vasta: "Mis ma teie kirikusse tulen! Pean nagu koerakongi käpakili ronima!"
Külarahvas vasta: "Kui sa sisseminnes natuke kummardad, võid sees ometigi lahedalt istuda!"
Vägimees ütlema: "Pole Uku hiies sugugi tarvis käpakili käia. Olen Vanataati tänini teeninud, teenin teda edespidigi. Austage teie risti ja pidage ristiusku, kui tahate, mina jään Uku usule ja hiie teenistusele ustavaks!"
Kudas mitmed ka katsusid vägimeest ristiusku ahvatleda, ei õnnestunud see katse ometi. Pagan Leiger oli ja paganaks jäi, ehk küll Hiiu rahvas ristiusku heitis.
Leiger jättis Pühalepa kiriku hiierahu maitsema, sammus ise jälle Kõppu tagasi.
Kõpus elas vägimees veel kaua aega ja tegi mõnda vägevat tegu. Kahjuks on ajahammas need vägiteod rahva mälestusest hävitanud; ükski raamat ei räägi neist enam, ükski suu ei pajata neid enam, ükski hing ei tunne neid enam.
Kogu Hiiumaa leinas, kogu Kassaar kaebas, isegi Saaremaa õhkas, kui Mana viimaks vägimehe oma tubadesse jäädavaks võõraks kutsus. Vägimehe eluta kehale kaevati Kõpus kalmuküngas, kaevati kaks sülda sügav ja seitse sülda suur. Sinna viidi keha viimsele unele.
Kõpus teavad mõned vanad inimesed praegugi veel Leigri haua aset.
Pärast Leigrit ei ilmunud Hiiumaale enam sarnast hiiut nagu Leiger olnud. Leigri surmaga lõppes vägimeeste sugu Hiiust, nagu see Tõllu poja surmaga Saarestki otsa sai.